Juutide sõjakuulutamised Saksamaale

Allikas: Metapedia

Ameerika Juudi Kongressi ja Juudi Töökomitee organiseeritud üritus New Yorgis Madison Square Gardenis 15. märtsil 1937. Kõnelejate seas olid New Yorgi linnapea Fiorello LaGuardia, John L. Lewis ja rabi Stephen S. Wise Ameerika Juudi Kongressi juhatusest.[1]
Protestid Ameerika Ühendriikides, 1933
Demonstratsioon Detroitis Saksa saatkonna ees aastal 1938.
USA välissakslased hakkavad vastu.

Juutide sõjakuulutamised Saksamaale olid maailma juudi organisatsioonide üleskutsed sõjaks ja boikottideks Saksamaa vastu enne Teist maailmasõda. Üleskutsed ei olnud suunatud ainult natsionaalsotsialismi, vaid ka Saksa riigi ja rahva vastu. Need üleskutsed olid Saksamaa valitsusele põhjuseks karmistada poliitikat juutide suhtes.

Vastuseks esimestele juudiorganisatsioonide poolt kuulutatud boikottidele 1933. aastal järgnes juutidele kuuluvate kaupluste ühepäevane boikott („juudiboikott“) kogu Saksa Riigis. Valitsev partei NSDAP oli juba pikka aega nõudnud juudiküsimuse lahendamist. Saksamaa tegi ka koostööd sionistlike organisatsioonidega, kes soovisid juutide väljarändamist Palestiina aladele.

Sarnased saksavastased aktsioonid ja üleskutsed leidsid aset ka USAs, saades toetust paljudelt sealsetele juudiorganisatsioonidelt.

Ajaloolase Ernst Nolte järgi olid need sõjakuulutamised piisavaks põhjuseks, „et Hitler tohtis juute kohelda ja interneerida kui sõjavange.“ Kasutati sarnaseid meetodeid volgasakslaste interneerimisel Nõukogude Liidus ning sakslaste, jaapanlaste ja itaallaste interneerimisel USAs.

Ajakiri „Der Spiegel“ teatas 20 aastat pärast Teist maailmasõda, 10. veebruaril 1965:

„Juutidest sõjaveteranide delegatsioon ähvardas saksa suursaadikut Heinrich Knappsteini, et nad panevad (…) mängu kogu oma mõjuvõimu hoidmaks ära Saksamaa taasühinemist. Sakslastele, nentis organisatsiooni ajaleht »The Jewish Veteran«, tuletati meelde meie organisatsioonide tõhusat saksa kaupade boikotti aastal 1933. Me oleme valmis vajaduse korral sellist aktsiooni kordama.“ [2][3]

USA juudi kogukond astus Saksamaa vastu üles poliitilise tervikuna ja oli see, kes esimesena boikottide näol Saksamaaga avalikku sõda alustas. Saksamaa boikotid juutide vastu olid vastus eelnenule, seega defensiivsed ja mitte ofensiivsed meetmed. Teises maailmasõjas võttis 15 miljonit juuti osa sõjast Saksamaa vastu, sealhulgas rahvusvahelise õiguse vastaselt partisanidena. Lisaks sellele korraldasid juudid atentaate natsionaalsotsialistlikele poliitikutele nagu Wilhelm Gustloff ja Ernst vom Rath.

Sisukord

Religioossed põhjendused

Mitu tuntud juuti, sealhulgas Simon Dubnow, Arthur Szyk ja Raul Hilberg, võrdlesid Saksamaad mütoloogilise Amaleki hõimuga. Amalekid, olid juutide põlisvaenlased. Vanas Testamendis põhjendatakse amalekkide hävitamist järgmiselt:

„Siis tulid amalekid ja sõdisid Iisraeli vastu Refidimis.“[4]
„Ja Mooses ütles Joosuale: "Vali meile mehi ja mine sõdi homme amalekkide vastu! Mina seisan kõrgendiku tipus, Jumala kepp käes."“[5]
„Ja Issand ütles Moosesele: "Kirjuta see meenutuseks raamatusse ja pane Joosuale kõrva taha, et ma pühin Amaleki mälestuse taeva alt sootuks!"“[6]
„Ja ta ütles: "Et käsi on olnud Issanda trooni poole, on Issandal sõda Amaleki vastu põlvest põlve!"“[7]

1898. aastal keeldus Palestiina ülemrabi Yosef Haim Sonnenfeld vastu võtmast Saksa keisrit Wilhelm II., kuna sakslased põlvnevat amalekidest. Ta tugines Elijah Ben Salomon Zalmani järeldustele.

Kabalist Zalmani reisis noorusaastatel Baltikumist Poolasse ja sealt edasi Saksamaale. Ta arendas välja esoteerilise õpetuse nimega Kol Hato, mille kohaselt oli vaja teha 999 sammu, viimaks juudid tagasi Palestiinasse ja juutide messiase esiletoomiseks. Esimeste sammude aeg oli tema jaoks käes, ta saatis oma õpilased tegutsema, saades üheks sionismi asutajaks.

Zalmani uskus, et nii nagu väljarändamisel Egiptusest asustus juutidele ette Amalek, nii ilmub nüüd ta rahvale ette uus Amalek. Viimase rolli osutas ta sakslastele.

Veel üks oluline saksavastane tegelane, kes hakkas seda vaenlasepilti kasutama ja kandis selle poliitikasse üle, oli sotsialistliku ideoloogia ja vasaksionismi väljaarendaja Moses Hess.

Moses Hess selgitas 1862. aastal oma teoses „Rom und Jerusalem” (Rooma ja Jeruusalemm), et rassisõda (algupärane juudi ideoloogia) germaani rassiga on vältimatu.

„Kogu senine ajalugu on olnud rassi- ja klassivõitlus. Algsem oli rassivõitlus, klassivõitlus oli sekundaarsem.” (Moses Heß, Rom und Jerusalem, 1862)

Nagu juba Zalman, kuulutas ka kommunismirabi Moses Hess sakslased ületatavateks vaenlasteks.

Simon Dubnow kirjutas 1935. aastal kirjas – seoses Nürnbergi seadustega – ühele sõbrale, et „me oleme nüüd sõjas Amalekiga”.

Boikotiüleskutsed ja sõjakuulutamised

24. märtsi 1933 Londoni ajaleht The Daily Express.
(→ Juudid kuulutavad Saksamaale sõja)
Juudi usku saksa riigikodanike keskliidu ajaleht 30. märtsil 1933 pöördub „piiritu Saksamaa vastase õuduspropaganda“ vastu ning teatab USA-st saabuvatest „valeteadetest“.
27. märtsi 1933 New Yorki Daily News tervitab muuhulgas suuri saksavastaseid protestiaktsioone.
„Hiiglaslik massiüritus” Manhatten Centeris.
Sama plakat, mis ülal, heebrea keeles.
Tüüpiline saksavastane plakat.

Juba 1932. aastal kuulutas Pariisis juudi lobiorganisatsiooni LICRA president Bernard Lecache:

„Saksamaa on meie riigivaenlane number üks. See on meie asi talle armutult sõda kuulutada.”

12. märtsil 1933 kuulutas Ameerika Juutide Kongress suure protestiaktsiooni toimumist Madison Square Gardenis 27. märtsil. Samaaegselt kutsus juutidest sõjaveteranide esimees üles saksa kaupade boikoteerimisele.

Üks American Jewish Congressi juhtivaid liikmeid selgitas 13. märtsil 1933 seoses majanduskriisiga, milles Saksamaa veel oli:[8]

Bellum judaicum (juutide sõda) tähendab Saksamaa jaoks boikotti, allakäiku ja hävingut, tähendab saksa abiallikata lõppemist ja Saksamaa taastõusmise lootuste lõppu.”

18. märtsil otsustas ühing Jewish War Veterans, hakata boikoteerima saksa kaupu ja teenuseid. Sellega liitusid teised organisatsioonid nii USA-s kui Suurbritannias. [9]

Hermann Göring saatis märtsikuu keskel mainekad Saksa juutide esindajad Londonisse, kus nad pidid protesteerima plaanitud saksavastaste ettevõtmiste vastu. Lisaks telegrafeerisid Saksamaa sionistliku ühingu president Kurt Blumenfeld ja Juudi usku saksa riigikodanike ühingu president Julius Brodnitz 26. märtsil American Jewish Committeele New Yorki: Protesteeritakse saksavastaste demonstratsioonide ja ringhäälingusaadete vastu ning nõutakse jõulisi püüdlusi selliste aktsioonide ära hoidmiseks. Sellega püüdsid nad natsionaalsotsialiste rahustada.

23. märtsil protesteeris 20 000 juuti New Yorki raekoja ees, samal ajal toimusid massiüritused põhjasaksa Lloyd ja Hamburg-Ameerika laevaliini esinduste ees, kus nõuti saksa poodide ja äride boikoteerimist.

1933. aasta 24. märtsi Londoni Daily Express teatas, et juudi olid alustanud Saksamaa ja tema valitud esindajate vastast boikotti. Artikli pealkiri oli „Judäe kuulutab Saksamaale sõja – kogu maailma juudid ühinevad – saksa kaupade boikoteerimist nõudvate – massidemonstratsioonidega. Artikkel kirjeldas tulevast „püha sõda” ning kutsus kogu maailma juute üles saksa kaupu boikoteerima ja osalema massidemonstratsioonides. The Daily Express teatas nii lõunases kui õhtuses numbris sündmusest:

„Kogu maailmas ühineb Iisrael, et kuulutada Saksamaale majanduslik ja rahaline sõda. 14 miljonit juuti, kes on laiali pillutud kogu maailmas, seisavad koos nagu üks mees, et kuulutada sõda nende usuvendade rõhujatele. Juudist suurärimees lahkub oma majast, pankur oma ärist, kerjus oma tagasihoidlikust hütist, et liituda Hitleri rahvas vastase püha sõjaga.”[10] Daily Express kirjutas, et Saksamaa „on nüüd vastandatud rahvusvahelise kaubandusliku ja rahandusliku boikotiga… Londonis, New Yorkis, Pariisi ja Varssavis on juutidest ärimehed ühinenud, minemaks majanduslikule ristikäigule.” Artikkel sõnas, et „tehakse ülemaailmseid ettevalmistusi, et organiseerida protestiaktsioone“ ja teatas, et „vana ja taasühendatud Iisraeli natsioon varustab end uute ja moodsate relvadega oma rõhujate vastases sõjas.“
Jüdische kriegserklärung 26.jpg
Judenboykott.jpg

27. märtsil järgnes Jewish Congress ühingule Jewish War Veterans ja korraldas üleriigilised protestiaktsioonid USA suurlinnades. Ka kirikud ja ametiühingute juhid võtsid nendest osa. 27. märtsil toimusid demonstratsioonid nii Madison Gardenis, in Chicagos, Bostonis, Philadelphias, Baltimores, Clevelandis ja veel 70 paigas. New Yorki massimeeleavaldust edastati ringhäälingus üle maailma. Teatati, et „uus Saksamaa“ on juutide huvide vaenlane ja sellepärast tuleb ta hävitada. Kõik see toimus enne, kui Hitler otsustas Saksamaal hakata juutide kaupasid boikoteerima. Selle otsene tagajärjeks oli, et Saksa valitsus otsustas 1. aprillil boikoteerida juutide kauplusi. Propagandaminister dr Joseph Goebbels teatas, et kui pärast ühepäevast boikotti enam Saksamaa vastaseid rünnakuid ei toimu siis ei järgne enam Saksamaa poolseid boikotte. Hitler reageeris juutide boikotile ja sõjakuulutusele alles neli päeva hiljem oma kõnes 28. märtsil 1933:

„Nüüd, kui riigisisesed vaenlased on rahva enda poolt kahjutuks tehtud, ei saabu siiski see, mida me kaua oodanud oleme. Kommunistlikud ja marksistlikud kriminaalid ja nende juudi-intellektuaalsed sütitajad, kes kadusid õigeaegselt oma kapitaliga üle piiri, teevad nüüd sealt oma süümetut, reeturlikku saksa rahva vastast agitatisoonikampaaniat.“

28. märtsil järgnes sellele Saksamaal üleskutse kõigi juutide kaupluste boikoteerimiseks.

Tänapäeval tuuakse küll esile, et Hitler kuulutas välja boikoti, kuid sellele sündmusele eelnenud asjaolud vaikitakse enamjaolt täielikult maha.

1933. aastal Saksamaa vastane ülemailmse boikotti ja hilisem sõja välja kuulutamine, mille algatasid sionistlikud juhid ja Juutide Maailmakongress, ajasid Hitleri sedavõrd marru, et ta ähvardas "Euroopas hävitada juutide rassi" (…) Sionistide moto oli: 'Rak B'Dam (Vaid läbi vere saame me Iisraeli riigi).” [11]

Saksa Rahvateavitamise ja propaganda riigiminister dr Joseph Goebbels selgitas 12. oktoobril Suur-Berliini gaukogul, et boikotiõhutajad ei pea arvama, et Saksamaa annab valuutakõikumiste või läheneva talve tõttu järgi.

Saksamaa reageeris lõpuks juutide boikoteerimisega. Sõja alguses 1. septembril 1939 kehtestati juutidele Saksa Riigis politsei korraldusega liikumiskeeld. Kuna juute võis kahtlustada sabotaažis või muudes kahjulikes tegevustes, oli see meede õigustatud. Niisamuti toimus USA-s saksa ja jaapani päritolu kodanike interneerimine laagritesse.

Järgmine juutide sõjakuulutamine toimus 1933. aasta augustis „International Jewish Federation to combat Hitlerite Oppression of Jewish” presidendi Samuel Untermayeri poolt. Untermayer sõnas: „See Saksamaa vastu algatatud sõda on püha sõda. Seda tuleb pidada Saksamaa lõpuni, ta hävitamiseni.“[12]

Rabi ja sionistide juht Wladimir Jabotinsky kuutus jaanuaris 1934 ühes juudilehes: „Juba kuid peetakse võitlust Saksamaa vastu kogudustes, konverentsidel, kongressidel, ametiühingutes ja üksikute juutide poolt kogu maailmas. Me sütitame kogu maailmas vaimse ja materiaalse sõja. […] Meie juutide huvid nõuavad Saksamaa hävitamist.“[13]

27. juulil 1935 sõnas Wladimir Jabotinski väljaandes The Jewish Daily Bulletin: „On vaid üks võim, mis loeb, see on poliitilise surve võim. Juudid on maailma võimsaim rahvus, kuna me omame võimu ja oskame seda kasutada.“[14]

16. aprillil 1936 ennustati The Youngstown Jewish Timesis Saksamaale hävingut: „Pärast järgmist sõda ei eksisteeri enam Saksamaad. Prantsusmaa, Belgia ja Tšehhoslovakkia rahvad asuvad Pariisist saabuva märguande peale tegutsema, et võtta saksa hiiglane tapvasse haardesse. Nad lahutavad üksteisest Preisi- ja Baierimaa ning purustavad nende maade elu.“[15]

Mitu korda oli ka ajalehes American Hebrew juttu Saksamaa purustamisest:

„Rahvad jõuavad hädavajaliku mõistmiseni, et Natsi-Saksamaa on ära teeninud rahvaste perest väljajuurimise.”[16]

„Joseph Trimble artikkel, mis kannab pealkirja Will Eili, Eili Triumph over Horst Wessel? lõpeb verejanulise Prantsusmaa juudist peaministri Blum, Suurbritannia juudist sõjaministri Hore-Belisha ja Nõukogude liidu juudist välisministri Litwinowi poolt sütitatud Hitleri Saksamaa vastase sõja teatega. See sõda lõppevat juudi koalitsiooni triumfiga.”[17]

John Trimble, toimetuse märkuse kohaselt mittejuut, kirjutas väljaandes American Hebrew:

"And when the smoke of battle clears and trumpets no longer blare and bullets have ceased to blast, there may be presented a tableau showing the man who played God, the swastikaed Christus, being lowered none too gently, into a hole in the ground as the trio of-non-Aryan intone a ramified requiem that sounds [...] like a medley of a Marsellaise, God save the Queen and the Internationale, blending in Grand finale into a militant sound and aggressive arrangement of Eili, Eili!"[18] Eili, Eili on heebrea laul.[19]

American Hebrew pani oma kaanele mõõgaga vehkiva Judithi ja ähvardas kättemaksusõjaga Saksamaa vastu. Alfred Rosenberg reageeris sellele Völkischer Beobachteris 17. juuli 1938.[20] „American Hebrew oli kõike muud kui kollane leht. Mõjukad juutide ülemkihi poliitikud, arvamusliidrid (juudid ja mittejuudid) ja prominentsed emigrandid nagu Thomas Mann või Stefan Zweig kirjutasid regulaarselt esinduslikus väljaandes.”[21]

Boikotiliikumine sai pärast kristallööd novembris 1938 veelgi hoogu juurde. Paljud ettevõtted Prantsusmaal, Suurbritannias, Jugoslaavias, Kanadas, Madalmaades ja USA-s tühistasid kaubanduslepingud Saksamaaga. Osad saksa firmad kaotasid neljandiku oma ekspordi mahust. Ka ettevõtted, mis tootsid taasrelvastumiseks vajalike kaupu said majandstaabi (Wehrwirtschaftsstab) kohaselt oluliste tagasilöökide osaliseks. Enim puudutatud olid naha-, tekstiili- ja mänguasjade tööstus.

Saksamaa oli 1938. aastal taas raskes majanduslikus olukorras. 1938. aasta alguseks oli eelarvedefitsiit 2 miljardit riigimarka. Walther Bayrhoffer Riigifinantsministeeriumist kartis, et Riik muutub maksejõuetuks, kuna 1938. aastal saabus Mefo vekslite tähtaeg.

25. sionistide kongressil (16.-25. august 1939) Genfis – seega enne Poolasse tungimist – kutsus Chaim Weizmann kogu maailma juute Saksamaa vastaseks võitluseks üles. Weizmanni kirjutas Jewish Agency presidendina kirjas Chamberlainile 29. augustil 1939 (seega veidi aega enne sõja algust): „Ma soovin selgelt öelda, et meie juudid võitleme Suurbritannia poolel ja demokraatia eest.“ Paar päeva hiljem järgnes brittide poolne sõjakuulutamine Saksamaale. 5. septembril 1939 pakkus Chaim Weizmann briti valitsusel 20 000 meest kasutamiseks Lähis-Idas, kokku 100 000 juuti, võitlejateks Saksamaa vastu: „Juutide esindus on valmis koheselt looma leppe, et kõik juudi rakendaks oma inimliku jõu, abivahendid ja võimed Saksamaa vastu.“ Nii kirjutasid „World Chronicle” ja „Jewish World Chronicle” 5. septembril 1939, kui ka „Times”.[22]

"Centralblad voor Israeliten in Nederland" kirjutas 13. septembril 1939: „Miljonid juudid Ameerikas, Inglismaal, Prantsusmaal, Aafrikas ja Palestiinas on valmis, pidama Saksamaa vastast hävitussõda, kuni selle täieliku hävitamiseni.”[23]

16. veebruari 1940 proklameeris Belgia sionistlike ühingute ametlik väljaanne „L´avenier Juif” „juutide sajandit“ ja tõstatas järgneva nõude maailmavalitsemise järele: „Pärast käesoleva sõja lõppu saab lõplikult öelda, et kõik teed viivad Jeruusalemma. Kesk- ja Ida-Euroopas ei saa olema ühtegi probleemi, mida saaks lahendada Jeruusalemma abita ja Palestiina heakskiiduta.”[24]

26. veebruaril 1940 kirjutas Torontos Kanada ajaleht „Evening Telegram”: „Juutide Maailmakongress on Saksamaaga juba seitse aastat sõjas.”[25]

26. veebruaril 1940 kinnitas seda „Juutide Maailmakongressi” (Maurice Perlzweig) briti sektsioon: „Juutide Maailmakongress on Saksamaaga vahetpidamata sõjas olnud juba seitse aastat.”[26]

8. mail 1940 sõnas rabi Stephan S. Wise: „See sõda on meie äri.”[27]

8. mail 1942 teatas Suurbritannia juhtiv juudileht The Jewish Chronicle: „Meie, juudid, oleme Hitleri võimuhaaramise päevast alates Saksamaaga sõjas olnud."[28]

8. oktoobril 1942 kirjutas Chicagos juutide leht „The Sentinel”: „Teist maailmasõda peetakse, et kaitsta olulisi juutkonna põhimõtteid.”[29]

Juutidest sõjaõhutajad

Juba Jesaja 19, 2 õhutatakse rahvaste vahel sõda: „Mina kihutan egiptlased egiptlaste vastu ja nad sõdivad isekeskis, sõber sõbra vastu, linn linna vastu, kuningriik kuningriigi vastu.“

Sionistide juht Herzl kuulutas 1897. aastal Baselis suurel juutide kongressil: „Niipea, kui üks mittejuudi riik julgeb, meile juutidele vastupanu osutada, peame me suutma veenda ta naabreid tema vastu sõdima. [...] Selle saavutamiseks kasutame me avalikku arvamust. Me töötleme seda, niinimetatud 'kaheksandat suurvõimu', endi huvides. Vähesed erandid väljaarvatud, on kogu maailma ajakirjandus meie käes.“

Hitler nimetas „juudist sõjaministrit Hore-Belisha“ oma peakorteri monoloogides Winston Churchilli, Anthony Edeni ja Robert Vansittarti kõrval peamiseks põhjuseks, mis britid Saksamaale sõja kuulutasid.[30] Hitler tegi 30. jaanuari 1939 oma kõnes järgneva järelduse:

„Kui rahvusvahelisel finantsjuutlusel peaks õnnestuma sees- ja väljaspool Euroopat, rahvad veelkord maailmasõda tõugata, siis ei ole tulemuseks mitte maailma bolševiseerimine ja seega juutluse võit, vaid juudi rassi hävitamine Euroopas.”

Chaim Weizmann tunnistas Sionistide maailmakongressil 8. detsembril 1942: “Me ei eita seda ja meil pole mingit hirmu tunnistada tõde, et see sõda on meie sõda, mida peetakse juutkonna vabastamise nimel.“

Juutide sõjaline tegutsemine Saksamaa vastu

Hinnanguliselt oli Euroopas kuni 1,5 miljonit juuti regulaarses sõjalises võitluses kui ka rahvusvahelise õiguse vastaselt partisanidena Saksamaa vastu tegevad:

“Kui liitlasvägede regulaarsed sõdurid ja ohvitserid [partisanidele lisaks] kaasa arvata, siis võitles Saksamaa vastu poolteist miljonit juuti. Punaarmee, ameeriklaste ja brittide kõrval oli see lausa neljas armee, mis Natsi-Saksamaa võitis ja Euroopas vabastas.“ [31]

Paramilitaarne võitlus

USA juutidest sõjaveteranide plakat, mis kutsub üles Saksamaad boikoteerima.

Sõjajärgne arusaama, et juudid ei ostutanud erilist vastupanu, on viimaste aastate uurimustega oluliselt muutunud. Tegelikult oli juutide vastupanu laiaulatusliku ja mitmekesisem, kui üldiselt arvatakse.

Üks tuntumaid näiteid sellest oli Varssavi geto ülestõus 19. aprillist kuni 16. maini 1943. See oli organiseeritud juutide võitlusorganisatsiooni "ZOB" poolt, keda väljastpoolt getot varustati relvade, laskemoona ja lõhkeainega. Erinevates hoonetes tegutsenud võitlevad grupid põhjustasid getosse saabunud tühjenduskomandole esialgu üllatusmomendi abil mõningaid kaotusi, pärast mida sakslased tagasi tõmbusid. Ka raskerelvastuse vastu pidasid juudid veel neli nädalat vastu.

14. oktoobril 1943 puhkes Ida-Poolas Sobibori koonduslaagris juudi-vene sõjavangide juhitud mäss. Seejuures õnnestus mässajatel tappa üheksa valvemeeskonna liiget enne, kui hästi ettevalmistatud ülestõusu märgati. See eskaleerus juutide massiülestõusuks, kellel õnnestus isegi laagri väravad avada. 320 juudist vangi põgenes. Paljud neist liitusid metsades erinevate partisanide gruppidega. Sõja lõppu nägi vaid Sobibori põgenikest vaid 70.

Üle kogu Euroopa olid tuhanded juudid – rahvusvahelise õiguse vastaselt – Saksamaa vastases partisanisõjas tegevad, eriti Prantsusmaal, Belgias, Hollandis, Itaalias, Balkanimaades ja Kreekas, kus juutidest partisanid liitusid olemasolevate vastupanugruppidega. Ida-Euroopas, eriti katoliiklikes ja antisemiitlikes riikides nagu Poola, õnnestus laagritest või getodest põgenema pääsenutel harva olemasolevate partisanirühmadega liituda. Nii moodustusid Poolas, erinevalt Lääne- ja Lõuna-Euroopast, peamiselt juutidest koosnevad partisanide üksused, kelle kohta arvati, et nad on eriti motiveeritud Saksamaa vastased võitlejad. Osaliselt varustati neid ka Punaarmee poolt relvadega. Eelkõige nn raudteesõda, mis seisnes Saksa Kaitseväe kasutatavate raudteede saboteerimises, olid juutidest partisanid tegusad.

Sõjaline võitlus Saksamaa vastu

Prantsuse Alžeeria koloonias, olid need juutidest võitlejad, kes tungis Operation Fackel raames Alžiir linnusesse, ja andsid sellega põhjuse liitlaste rünnakuks neutraalsel territooriumil.

Paljud juudid, kes 1930-ndatel ja sõja algust välismaale elama asusid, liitusid Teise maailmasõda ajal Saksamaa vastaste riikide regulaarvägedega. Paljudes armeedes eksteeristid koguni eraldi juutidest koosnevad üksuste, kes võitlesid sõduritena Saksamaa vastu, näiteks „juutide brigaad“ Briti armees.

Pärast natsionaalsotsialismi

Sõja lõpuga ja natsionaalsotsialismi kadumisega ei olnud aga kadunud juutide saksavaenulikkus, see leidis oma väljundi kättemaksuaktsioonides (vt Nakam).

„Juutide brigaadi“ liikmed moodustasid pärast sõda üksused, mille sihiks oli hukata SS-i või Wehrmachti ohvitsere, kellele nad heitsid ette kuritegusid Euroopa juutide vastu. Teavet selliste kättemaksuaktsioonide toimepanemiseks saadi nii sõjalise kanalite kui ka piinatud natsionaalsotsialistide kaudu. Sel viisil omandatud teavet kasutati selleks, et teele saata mõrtsukate komandod, kelle eesmärgigks oli väidetavate süüdlaste mõrvamise läbi kätte maksta Euroopa juutluse kannatuste eest.[32]

Hilisem aeg

Isegi Adolf Eichmanni kohtuprotsessi kohtunik Halevy ei saanud sellest kõrvale põigata: "Eksisteeris tõepoolest professor Chaim Weizmanni sõnavõtt aastast 1939, mida võib mõista kui juutide sõjakuulutust Saksamaale."

Kui sõja lõpu aegu 1944–1945 juutide määravad ringkonnad hilisema Iisraeli ministri Siegfried Moosese juhtimisel Saksamaalt reparatsioone nõudsid, ütlesid nad põhjenduseks: „Juutidele hüvitiste maksmised peavad põhinema tõsiasja tunnistamisel, et juudi kuuluvad rahvusesse, kes oli 1933. aastast alates Saksamaaga sõjas,“ nii sõnas Iisraeli professor Nana Sagi teoses „Wiedergutmachung für Israel“ (Stuttgart 1981) leheküljel 27. See resolutsioon esitati liitlaste valitsustele 27. oktoobril 1944.

Saksamaa Rahvusdemokraatliku Partei aktivist Alfred Zutt mõisteti 2006. aastal süüdi vaenu õhutamises, kuna ta kutsus peaministrit Roland Kochi üles tooma saksa kooliõpikutes esile juutide sõjakuulutamised Saksamaale.[33]

Välislingid

Videod

Internet

Kirjutised

Viited

  1. Norman H. Finkelstein: American Jewish history, Jewish Publication Society, 2007; lk 122; Google raamatud
  2. tsiteeritud Udo Walendy: "Wahrheit für Deutschland", lk 29
  3. Der Spiegel 7/1965, lk 56
  4. 2Ms 17:8
  5. 2Ms 17:9
  6. 2Ms 17:14
  7. 2Ms 17:16
  8. Heinz Höhne: Gebt mir vier Jahre Zeit – Hitler und die Anfänge des Dritten Reiches. Ullstein Verlag, Berlin 1996, lk 110.
  9. Edwin Black: The Transfer Agreement. The Dramatic Story of the Pact Between the Third Reich and Jewish Palestine. New York und London 1984, lk 10-14; Dietrich Aigner: Das Ringen um England. Das deutsch-britische Verhältnis, die öffentliche Meinung 1933-1939. Bechtle Verlag, München und Esslingen 1969, lk 221.
  10. Daily Express, London, 24. märts 1933
  11. Rabbi Schwartz „Torah True Jews”, jalehes „New York Times” 30. 9. 1997, lk A16
  12. Ajaleht „New York Times” avaldas selle teate 7. august 1933; Tsiteeritud: Harold Cecil Robinson, „Verdammter Antisemitismus”, märts 1995, Kirjastus Neue Visionen, CH-8116 Würenlos, lk 119
  13. Wladimir Jabotinsky jaanuar 1934; Carlos Baagoe: „Geburtswehen einer neuen Welt”, Samisdat-Verlag, Toronto, lk 143
  14. Harold Cecil Robinson, „Verdammter Antisemitismus”, lk 119
  15. The Youngstown Jewish Times, 16. aprill 1936
  16. The American Hebrew 30. aprill 1937
  17. Christian Tilitzki: Die deutsche Universitätsphilosophie in der Weimarer Republik und im Dritten Reich, lk 1066
  18. John Trimble, tsiteeritud Tilitzki järgi, lk 119
  19. Tekst ja ingliskeelne tõlge.
  20. Tilitzki, lk119
  21. Tilitzki, lk 119
  22. Harold Cecil Robinson: „Verdammter Antisemitismus”, lk 118
  23. Harold Cecil Robinson „Verdammter Antisemitismus”, vt ülal, lk 119
  24. „Eidgenoss”, Dr Max Wahl, Verlag-Eidgenoss, CH-8401 Winterthur, lk 12
  25. vgl. Harold Cecil Robinson: „Verdammter Antisemitismus”, lk 120
  26. vgl. Harold Cecil Robinson: „Verdammter Antisemitismus”, lk 120
  27. vgl. Joachim Kohln: „Die Erbschaft Moses”, lk 4 ja Harold Cecil Robinson: „Verdammter Antisemitismus”, lk 119
  28. tsiteeritud: „Joachim Nolywaika: Die Sieger im Schatten ihrer Schuld
  29. vgl. Harold Cecil Robinson: „Verdammter Antisemitismus”, lk 119
  30. Werner Jochmann: Monologe im Führerhauptquartier, Hamburg 1980, lk 93
  31. Dokumentaalfilm Mit dem Mut der Verzweifelten – Jüdischer Widerstand gegen Hitler, Rena ja Thomas Giefer, Saksamaa 2005, Prof. Dr. Arno Lustigeri nõustamisel.
  32. Morris Beckman, The Jewish Brigade, lk. 213.
  33. Kreistagsabgeordneter Zutt durch Thematisierung der Jüdischen Kriegserklärung wegen „Volksverhetzung” verurteilt
Personaalsed tööriistad
Teistes keeltes