Berliin
Berliin (saksa keeles Berlin) on Saksamaa liitvabariigi pealinn, liidumaa (1. järgu haldusüksus) ja suurim linn.
Berliin asub Põhja-Saksa tasandikul Spree jõe kallastel 70 km kaugusel Poola piirist.
Ajalugu
Pärast Suurt rahvasterändamist jäi Ida-Saksamaa inimtühjaks. 6. sajandil asusid sinna slaavi hõimud havelaanid, kes said nime Haveli jõe järgi, mille ääres nad elasid, ja sprevljaanid, kes said nime Spree jõe järgi.
Brandenburgi alistas 948 Otto I Suur. Aastal 983, mil ta suri, kihutasid slaavlased sakslased sealt minema ning tapsid vaimulikud ja keisri ametnikud. Slaavlased jäid paganateks veel poolteiseks sajandiks, kuni 12. sajandi algul saksid piirkonna uuesti vallutasid ja seekord juba lõplikult ristisid. Slaavlased aeti osalt välja, osalt assimileerusid, ent on vähesel määral säilinud tänapäevani (sorbid).
Praegune Berliin on tekkinud kahest asulast: Berlinist ja Cöllnist, mida esmamainiti vastavalt 1244 ja 1237. Nende linnaõigusi on esmamainitud vastavalt 1251 ja 1261, kuid eeldatavasti olid nad juba varem linnad. 1307. aastal ühinesid selleks ajaks linnastunud asulad teineteisega. Ehitati ühine raekoda, milles valitses ühine raad. Linnaeelarved olid eraldi. Samal aastal sai Berliin hansalinnaks.
Tänapäeva Berliini alal paiknevaid Spandaud (1197) ja Köpenicki (1209) on mainitud varemgi, ent ametlikult ühendati nad Berliiniga alles 1920.
1415. aastal sai Brandenburgi markkrahviks ja kuurvürstiks Hohenzollernite suguvõsast pärit Friedrich I, kes valitses seal oma surmani 1440. Hohenzollernid püsisid Berliinis võimul 1918. aastani: algul Brandenburgi markkrahvidena, siis aastast 1701 Preisimaa kuningatena ja lõpuks aastast 1871 Saksa keisritena.
1448 mässasid linlased Friedrich II Raudse vastu ega tahtnud talle lossi ehitada. Ülestõus suruti maha ning linn jäeti ilma hulgast poliitilistest ja majanduslikest vabadustest. 1451 kuulutati Berliin Brandenburgi markkrahvide ja kuurvürstide residentsiks ja kaotas hansalinna staatuse. Linna majandus orienteerus ümber luksuskaupade tootmisele õukonna jaoks.
Berliini keskosa ehitati alates Saksamaa ühinemisest (Saksa Keisririigi ehk nn Teise Riigi asutamisest) 1871. aastal välja pealinnale väärikate mitmekorruseliste kivihoonetega esinduslikus stiilis. Meieni on tollasest arhitektuurist säilinud Riigipäevahoone (taastatud 1990ndatel muudetud kujul), Brandenburgi väravad jt ehitisi.
Natsionaalsotsialistide võimuloleku ajal 1930dnate aastate teisel poolel tehti arhitekt Albert Speeri juhtimisel kava Berliini ümberehitamiseks pompöösses stiilis. 1939. aastal alanud Teise maailmasõja tõttu tollaseid plaane ellu ei viidud. Ühena vähestest kavandatud suuerhitistest valmis Speeri projekti järgi vaid Uue Riigikantselei hoone, mis pärast sõda lammutati.
Liitlaste (Suurbritannia, vähemal määral ka USA) pommirünnakud Berliinile 1943–1945 ning arvukad tänavalahingud 1945. aasta kevadel linna kaitsjate ja pealetungivate Nõukogude vägede vahel muutsid suure osa kesklinnast varemeteks. Tänane Berliini kesklinn on suures osas 20. sajandi teisel poolel uuesti üles ehitatud.
Potsdami konverentsi otsusega jagati Berliin nagu omakorda terve Saksamaa neljaks (Briti, USA, Prantsuse ja Nõukogude Liidu) sektoriks. Briti, Prantsuse ja USA sektorid ühinesid tritsooniks pärast seda, kui NSV Liidu komandant lahkus komandantide komiteest. 7. oktoobril 1949 kuulutati Ida-Berliin Saksa DV pealinnaks. Aastal 1961 eraldati Ida- ja Lääne-Berliin teineteisest kivimüüriga (Berliini müür). 9. novembril 1989 avati taas piir Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel. 3. oktoobril 1990 ühinesid kaks Saksa riiki rahumeelselt. Berliini müür on lammutatud, ainult mõnes kohas on natuke mälestuseks alles jäetud.
Berliini linnarajoonid
Berliin koosnes enne 23 linnarajoonist. 1. jaanuaril 2001 liideti neid, et saada enam-vähem ühesuguse elanike arvuga linnarajoonid. Nüüd on Berliinis 12 linnarajooni:
- Mitte
- Friedrichshain-Kreuzberg
- Charlottenburg-Wilmersdorf
- Lichtenberg
- Marzahn-Hellersdorf
- Neukölln
- Pankow
- Reinickendorf
- Spandau
- Steglitz-Zehlendorf
- Tempelhof-Schöneberg
- Treptow-Köpenick
