Metapedia is growing — and we need your help to keep it that way. Please contribute to our ongoing fundraiser.

Toeta meid!

Teine maailmasõda

Allikas: Metapedia

Teine maailmasõda
Toimumisaeg 1. september 19392. september 1945
Toimumiskoht Euroopa, Vaikne ookean, Atlandi ookean, Kagu-Aasia, Hiina, Lähis-Ida, Vahemeremaad ja Aafrika
Osalised
Teljeriigid
Saksamaa lipp (1933-1945).png Saksamaa
Jaapan Jaapan (sõjas 1937–1945)
Itaalia Kuningriigi lipp.png Itaalia (1940–1943)
Rumeenia Rumeenia (1941–1944)
Ungari lipp 1940.png Ungari (1940–1945)
Soome Soome (1939–1940, 1941–1944)
Bulgaaria Bulgaaria (1941–1944)
Iraagi lipp 1924.png Iraak (1941)
Tai Tai (1941–1945)
ja teised
Nõukogude Liidu lipp (1923–1955).png Nõukogude Liit
USA USA (1941–1945)
Suurbritannia Suurbritannia
Hiina Vabariik Hiina Vabariik (sõjas 1937–1945)
Prantsusmaa Prantsusmaa (1939–1940, 1944–1945)
Poola Poola (1939)
Kanada lipp 1921.png Kanada
Austraalia Austraalia
Uus-Meremaa Uus-Meremaa
LAV lipp 1928.png Lõuna-Aafrika Vabariik
ja teised
Väejuhid
Saksamaa lipp (1933-1945).png Adolf Hitler
Saksamaa lipp (1933-1945).png Wilhelm Keitel
Jaapani lipp.png Hirohito
Soome lipp.png Carl Gustaf Mannerheim
Nõukogude Liidu lipp (1923–1955).png Jossif Stalin
USA lipp.png Franklin D. Roosevelt
Suurbritannia lipp.png Winston Churchill
Jugoslaavia lipp.png Josip Broz Tito
Kaotused
Sõjaväelased:
Üle 8 000 000
Tsiviilisikud:
Üle 4 000 000
Kokku:
Üle 12 000 000 (1937–1945)
Sõjaväelased:
Üle 16 000 000
Tsiviilisikud:
Üle 45 000 000
Kokku:
Üle 61 000 000 (1937–1945)

Teine maailmasõda oli ülemaailmne sõjaline kokkupõrge, millesse oli kistud suurem osa maailma rahvastest. Sõja käigus mobiliseeriti üle 100 miljoni sõjaväelase, mis teeb selle kogu ajaloo kõige laialdasemaks sõjaks. "Totaalse sõja" olukorras paigutasid peamised osavõtjad kogu oma majandusliku, tööstusliku ja teadusliku võimsuse sõja teenistusse, kaotades tsiviilsete ja sõjaväeliste ressursside vahe. Sõjas tapeti üle 70 miljoni inimese, enamik neist tsiviilisikud, mis teeb sellest inimajaloo kõige verisema kokkupõrke.

Sisukord

Taust

Vene kodusõda viis Nõukogude Liidu loomiseni. Kommunistide eesmärgiks oli pärast Venemaal teostatud revolutsiooni maailma vallutamine ning bolševistliku maailmakorra kehtestamine.

Esimese maailmasõja tagajärjena allkirjastas Saksamaa Versailles' lepingu. Sellega kaotas Saksamaa umbes 13 protsenti oma maa-alast, pidi loobuma oma kolooniatest, ei tohtinud endaga liita teisi riike, pidi maksma ulatuslikke reparatsioone ja võis omada üksnes piiratud suuruses sõjaväge.

Sõja käik

Sõja algus Euroopas

1. septembril 1939 ründasid Saksamaa ja Slovakkia Poolat. Suurbritannia ja Prantsusmaa kuulutasid seejärel Saksamaale sõja, kuid jätsid Poola abita. 17. septembril tungis ka Nõukogude Liit Poolasse. Oktoobri alguseks oli Poola jagatud Saksamaa, Nõukogude Liidu, Leedu ja Slovakkia vahel, kuigi Poola ei alistunud ametlikult.

Pärast Poola vallutamist esitas Nõukogude Liit Eestile, Lätile, Leedule ja Soomele nõudmised Nõukogude vägede sisseviimiseks neisse riikidesse. Soome lükkas nõudmised tagasi ja sattus seega Nõukogude Liidu vastu sõtta. Soomel õnnestus küll säilitada iseseisvus, kuid ta pidi vastavalt 12. märtsil 1940 allkirjastatud rahulepingule loobuma maa-aladest Karjala kannasel, Laadoga Karjalas ja Viena Karjalas, kokku umbes 10% kogu Soome territooriumist. Juunis 1940 okupeeris Punaarmee ka Eesti, Läti ja Leedu.

Suurbritannia kavatses aprillis 1940 okupeerida Norra, et kasutada seda tugialana edasisel Saksamaa vallutamisel ning peatada Rootsi rauatarned Saksamaale. Saksamaa võttis kasutusele vastumeetmed ja alustas 9. aprillil 1940 operatsiooni "Weserübung" Norra vallutamiseks. Kevadel võitis Wehrmacht otsustavalt ka Prantsusmaa vägesid, misjärel sõlmiti Teine Compiègne'i vaherahu.

Suurbritannias oli vahepeal peaminister Neville Chamberlain asendunud Winston Churchilliga, kes oli tuntud oma kompromissitu suhtumisega Saksamaasse. Saksamaa nägi siiski Suurbritannias võimalikku liitlast ja pakkus brittidele vabu käsi koloniaalimpeeriumi ehitamisel, kui Suurbritannia tunnistab vastutasuks Saksamaa hegemooniat Euroopa mandril. Churchill keeldus aga kõigist läbirääkimistest Saksamaaga ja seega oli konflikt paisumas maailmasõjaks.

Laienemine maailmasõjaks

22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule, ennetades arvatavat Nõukogude Liidu rünnakut Saksamaa vastu (Groza vallutusplaan) umbes kahe nädala võrra. Oletatav Punaarmee rünnakupäev oli 6. juuli 1941. Pärast sakslaste algset edu jäi sõjakäik aasta lõpuks Moskva ees toppama.

7. detsembril 1941 ründas Jaapan Ameerika Ühendriikide Pearl Harbori mereväebaasi Hawaiil ning USA astus seega ametlikult maailmasõtta, kuigi ta oli juba varem merel toetanud Suurbritanniat. Seejärel kuulutas Saksamaa 11. detsembril USAle sõja.

Pärast seda, kui Wehrmacht oli 1942. aastal veelkord suurpealetungile asunud, tabas teda 1943. aasta alguses Stalingradi lahingus seni suurim kaotus, milles tihti nähakse sõja pöördepunkti.

Teljeriigid kaotavad initsiatiivi

6. juunil 1944 avasid lääneliitlased Normandia dessandiga teise rinde läänes. Britid ja ameeriklased nõudsid teljeriikide tingimusteta kapituleerumist, mis Saksamaale oli vastuvõetamatu.

Sõja viimastel aastatel pommitati massiliselt Saksamaad ja Jaapanit. Üks tuntumaid õhurünnakuid, mille käigus hukkus tuhandeid tsiviilelanikke, oli Dresdeni pommitamine.

Sõja lõpp

1945. aasta aprilli lõpus ja mai alguses toimunud Berliini lahingus vallutas Punaarmee Saksamaa pealinna. 30. aprillil võttis Adolf Hitler endalt elu. Suurem osa Saksa relvajõududest panid relvad maha 8. mail.

Augustis 1945 heitis USA Jaapanisse kaks tuumapommi, samal ajal ründas Jaapanit ka Nõukogude Liit. Jaapan alistus 15. augustil ja allaandmisdokumendid allkirjastati lõplikult 2. septembril 1945.

Tsitaate

Briti ajaloolane kindralmajor J.F.C. Fuller:

„Mitte Hitleri poliitilised õpetused ei kukutanud meid sõtta. Sõja põhjuseks oli Saksamaa edu kasv uue majanduse ülesehitamisel. Sõja põhjusteks oli kadedus, ahnus ja hirm.“[1]

Briti suursaadik Washingtonis Lord Halifax 1939. aastal:

„Nüüd oleme me Hitleri sõtta sundinud, nii et ta ei saa enam jupp jupi järel Versaille leppe osi kehtetuks kuulutada.“[2]

Vaata ka

Välislingid

Viited

  1. J.F.C. Fuller: „Der Zweite Weltkrieg“, Viin 1950.
  2. „Nation Europa“, 1954, vihik 1, lk 46
Personaalsed tööriistad