Max Planck
Max Karl Ernst Ludwig Planck (
- suuna Mall:Sündinud 23. aprill 1858;
4. oktoober 1947 Göttingen) oli saksa füüsik. Teda peetakse kvantteooria rajajaks ning seega 20. sajandi üheks tähtsaimaks füüsikuks. Aastal 1918 pälvis ta Nobeli füüsikapreemia.
Elulugu
Planck pärines intellektuaalide perekonnast. Tema isapoolne vanavanaisa ja vanaisa olid Göttingeni teoloogiaprofessorid. Maxi isa oli õigusteadusprofessor Kielis ja Münchenis, Maxi onu oli kohtunik.
Lapsepõlves oli Planck väga andekas muusikas: ta võttis laulutunde, mängis klaverit, orelit, tšellot ja komponeeris laule ja oopereid. Vaatamata sellele, otsustas ta süüvida füüsikasse.
Aastatel 1885–1889 töötas ta Kieli, aastast 1889 Berliini ülikoolis. Oma teadlasekarjääri alustas ta termodünaamika uurimisega.
Aastal 1900 lõi ta hüpoteesi, et elektromagnetlained kiirguvad ja neelduvad energiakvantide kaupa (Plancki konstant). See oletus pani aluse kvantteooria algusele ja arengule.
