Metapedia is growing — and we need your help to keep it that way. Please contribute to our ongoing fundraiser.

Toeta meid!

Liivi sõda

Allikas: Metapedia

Liivi sõda
Toimumisaeg 1558–1583
Toimumiskoht Eestimaa, Liivimaa, Ingerimaa, Venemaa
Tulemus Taani, Poola ja Rootsi võit
Osalised
Vana-Liivimaa
Rzeczpospolita
Taani–Norra
Rootsi
Transilvaania vürstiriik
Moskva tsaaririik
Liivimaa kuningriik
Väejuhid
Gotthard Kettler
Stefan Batory
Frederik II
Erik XIV
Ivan IV
Magnus

Liivi sõda peeti paljude kokkupõrgete jadana Vana-Liivimaal aastatel 1558–1583 ühelt poolt Liivimaale sisse tunginud Ivan IV valitsetava Moskva tsaaririigi ja teiselt poolt tema vastu võidelnud Taani-Norra, Leedu, Poola ning Rootsi vahel. See on olnud Eesti ajaloo üks pikemaid ja hävitavamaid sõdu.

Sisukord

Taust

15. sajandi lõpul hakkas killustatud ja nõrgale Vana-Liivimaale järjest tugevamat survet avaldama naabruses asuv Ivan III karmikäelise valitsuse all võimsust koguv Moskva suurvürstiriik, mis huvitus kaubandusõigustest Läänemere piirkonnas. 1480–1481 ja 1501–1502 tegid venelased Liivimaale rüüsteretki, 1494. aastal suleti jõuga Hansa kaubakontor Novgorodis.

Võimeka Liivimaa ordumeistri Wolter von Plettenbergi juhtimisel tegid orduväed Liivimaa-Moskva sõjas 1502. aastal vasturünnaku ning saavutasid Smolino järve ääres venelaste üle võidu ("Smolino ime"), mis tõi mõneks ajaks maale rahu. 1503. aastal Moskva-Leedu sõja lõpetanud lepet pikendati 1509., 1521., 1531. ja 1554. aastal. Rahutusi tekitasid aga Liivimaale 1525. aastal jõudnud reformatsiooni-ideed, mida toetasid sõltumatud linnad, kuid mitte ordu ja piiskopkonnad, mis jäid katoliku usutunnistuse pooldajateks. 1554. aastal nõudis Ivan IV rahu pikendamise läbirääkimistel Tartu piiskopkonnalt lõivu üks mark aastas elaniku kohta ("Tartu maks"), väites, et tegu on põlise Vene maaga, mis peab oma tõelisele isandale taas hakkama tribuuti maksma. Siinsed võimud olidki algul sunnitud maksu rahu säilitamiseks lubama, kuid hiljem keeldusid maksmast, lootes keisri toetusel maksunõuet kõrvaldada. Samas ei suutnud ordu ega piiskopid maad kindlustada. Peagi (1557) laienes maksunõue kogu Liivimaale.

Ordu püüdis Vene ohu vastu leida kaitset, sõlmides esialgu liidu Rootsiga. Kuid 1554–1557 kestnud Rootsi-Vene sõjas jäi ordu erapooletuks ning pälvis nõnda Gustav Vasa silmis reeturi maine. Pealegi algas Liivimaal Riia peapiiskopi (kes oli Poola vasallist Preisimaa hertsogi Albrechti vend) ja ordumeistri vahel tüli, mis on tuntud koadjuutorivaenusena. Selle lõpetas Poola sekkumine 1557. aastal, misjärel Vana-Liivimaa oli sunnitud Zygmunt II Augusti nõudmisi Posvoli leppe kohaselt tunnistama, taastades peapiiskop Wilhelmi õigused. Sõlmiti ka Vene-vastane Poola-Liivimaa liit, mis pidi ellu rakenduma aga alles 1562. aastal. Nii jäi Liivimaa Venemaa otsese rünnakuohu vastu kaitseta.

1557. aasta lõpus saadeti Liivimaa saatkond Moskvasse tsaari juurde. Esialgu tingiti maksu suuruse üle ja Ivan oli nõus teatud järeleandmisi tegema. Kui aga selgus, et saatkonnal raha Tartu maksu jaoks kaasas ei ole, lasi Ivan nad vangi heita. Sõjapidamise Liivimaa vastu oli ta otsustanud juba varem, sest asus kohe pärast saadikute vangistamist tegutsema. Saadikud jõudsid Liivimaale tagasi alles pärast sõja puhkemist.

Vene sissetung ja Liivi ordu häving (1558–1563)

Jaanuaris 1558 ületasid Moskva väed Tartu piiskopkonna piiri ning rüüstasid Lõuna-Eesti külasid. Sama aasta kevadel asusid uued Vene väed Narva ordulinnuse piiramisele. Mais 1558 vallutati linn tormijooksuga.

Pärast Narva vallutamist asusid Vene väed Tartut piirama. Juulis 1558 langes piiskopkonna pealinn venelaste kätte.

Nõrga kaitsevõimega Liivi ordu nägi esialgu oma liitlasena Taanit, kuid Poolalt lubatud sõjaline abi kallutas ordu Poola poole. Augustis 1559 andis ordu end ametlikult Poola kaitse alla.

Poola abile vaatamata jäi ka Liivi ordu pealetungivatele venelastele alla. 2. augustil 1560 sai ordu Härgmäe lahingus ülekaalukalt vastaselt hävitavalt lüüa. Augustis langes Vene vägede kätte ka Viljandi.

Sügisel 1560 puhkes Harjumaal ja Läänemaal talurahva ülestõus. Talupojad kinnitasid oma toetust Rootsi kuningale ja pidasid relvastuse hankimiseks läbirääkimisi Tallinna raega. Oktoobri keskpaigas asusid talupoegade salgad piirama Koluvere linnust, kuid ootamatu rünnaku käigus nad hävitati. Talupoegade keskelt valitud kuningas vangistati ja hukati.

Juunis 1561 andsid Harju-Viru vasallid ja Järvamaa aadel ning Tallinna linn Rootsi kuningale ustavusvande. Tallinna saabusid Rootsi väed.

Põhjamaade seitsmeaastane sõda (1563–1570)

Edasi.png Pikemalt artiklis Põhjamaade seitsmeaastane sõda

1563. aasta alguses oli Liivimaal tekkinud tõsine konflikt Poola ja Rootsi vahel, sest viimane oli peale Pärnu ja Paide hõivanud ka Karksi ning ähvardas juba Poola valdusi Põhja-Lätis. Samal ajal puhkes peamiselt kaubanduslikel põhjustel sõda ka Taani ja Rootsi vahel. Rootslased vallutasid üsna kiiresti Läänemaa ja pool Saaremaast – endised Maasilinna foogtkonna alad.

1565. aastal sõjaõnn siiski pöördus. Poola teenistuses olnud Liivimaa mõisamehed vallutasid Pärnu ja peagi said taanlased tagasi Lihula. Verine lahing toimus 13. veebruaril 1567 Ruunavere veski juures, kus rootslased Poola mõisameestelt rängalt lüüa said.

Oluline pööre toimus 1568. aastal, kui Rootsi troonile tõusis Poola-sõbralik Johan III. Peagi lõpetati omavaheline sõda ning 1570. aastal sõlmis Johan rahu ka Taaniga. See ei meeldinud Venemaale, kes oli Erik XIV-ga lähedastes sidemetes olnud ja kellele too oli sõjalise abi eest koguni Põhja-Eestit lubanud. Nõnda oli pärast Põhjamaade seitsmeaastast sõda kohe puhkemas Vene–Rootsi sõda.

Vene pealetungid ja Liivimaa kuningriik (1570–1577)

1570ndate algul sekkus Venemaa taas senisest agaramalt Liivimaa sündmustesse. Moskva hakkas nüüd otsima toetajaid kohaliku aadli hulgast, pakkudes endisele Saaremaa asevalitsejale Taani hertsog Magnusele Liivimaa kuninga tiitlit.

Augustis 1570 alustas Magnus koos Vene vägedega Tallinna esimest piiramist. Mere poolt jäi linn blokeerimata, mis võimaldas vabalt nii toidu- kui sõjamoona juurde vedada. Piirajatest rohkem tegi linnale kahju puhkenud katk. Taud jõudis peagi ka venelaste laagrisse ning märtsis 1571 tuli piiramine lõpetada.

1572. aastal asus Liivimaale saabunud Ivan IV ise vägesid juhatama. Mõne aastaga suutsid venelased rootslaste ja poolakate käest vallutada suurema osa Mandri-Eestist. Venelaste rüüsteretked ulatusid ka Saaremaale. Jaanuaris 1577 alustasid Vene väed Tallinna teist piiramist, mida sedapuhku juhtisid Vene enda väeülemad. Hävitati Pirita klooster. Suurt tüli valmistasid piirajatele linna kaitsjate edukad väljasööstud. Erilise kuulsuse omandas „Liivimaa Hannibaliks“ kutsutud Ivo Schenkenbergi väesalk, kelle retked ulatusid Tartuni välja.

Kui Tallinna esimene piiramine kestis seitse kuud, siis teine piirdus vaid seitsme nädalaga. Tsaari kättemaksu pelgav Magnus aga vahetas poolt ja astus Poola teenistusse.

Rootsi ja Poola ühisrinne (1577–1583)

1576. aastal Poola kuningaks valitud Stefan Batory alustas 1578. aastal ulatuslikku pealetungi venelaste vastu. Kuningas seadis eesmärgiks vallutada Moskva ja dikteerida seejärel rahutingimused.

Poola ja Rootsi ühises pealetungis mängis olulist rolli Võnnu vallutamine 21. oktoobril 1581. Seejärel langes tagasi Poola kätte suur osa Lätist, lisaks sellele ka Karksi.

Kuigi Moskvani poolakad seekord veel ei jõudnud, sõlmiti 1582. aastal Jam-Zapolski vaherahu, mis andis kõik venelaste vallutatud linnused Liivimaal Poolale. 1583. aastal Venemaa ja Rootsi vahel sõlmitud Pljussa vaherahu jättis Rootsi kätte nii Põhja-Eesti kui ka Ingerimaal vallutatud linnused.

Vaata ka

Välja otsitud andmebaasist "http://et.metapedia.org/wiki/Liivi_s%C3%B5da"
Personaalsed tööriistad