Julius Evola

Allikas: Metapedia
Julius Evola

Parun Giulio Cesare Andrea Evola (

  1. suuna Mall:Sündinud 19. mai 1898 Rooma, Surmaruun.png11. juuni 1974 Viin), ladinapäraselt Julius Evola, oli itaalia traditsionalistlik filosoof ja metafüüsik. Ta tegeles ka intensiivselt rassiteadusega.

Praeguseks on Julius Evola nii Itaalias kui kogu maailmas üks radikaalse traditsionalismi olulisemaid mõtlejaid.

Elu ja tegevus

Julius Evola sündis sitsiilia-normanni aadlisuguvõsas ja võttis Esimesest maailmasõjast osa suurtükiväe ohvitserina. Sõja ajal tegi ta kaastööd futuristlikule ajakirjale „Noi“. Evola oli tegev ka kunstnikuna ja alustas futuristina 1915. aasta paiku maalimisega. Tema tööde esimene näitus toimus 1918. aastal Palazzo Covas Milanos.

Pärast sõja lõppu 1920. aastal asus Evola tagasi Rooma, kus ta pühendus peale maalimise (kunstiesoteeriline teos Arte astratta, posizione teoretica, 1920) üha enam filosoofiale ja esoteerikale ning kirjutas arvukalt artikleid.

Hiljemtoimetas ta ajakirjasid UR (mille taga seisis okultistlik grupeering) ja Torre. 1920ndate alguses lõpetas ta maalimise ja luuletamise ning pühendus tõsisemalt müstika, okultismi, hermetismi, hinduismi ja budismi uurimisele, mille kohta ta kogu oma eluaja kirjutisi avaldas.

Alates 1925. aastast oli ta raamatuautorina tegev Itaalias. 1928. aastal õnnestus tal teosega Imperialismo Pagano („Paganlik imperialism“) esimest korda väljaspool Itaaliat tähelepanu pälvida, kuna ta kaldus seni valitud esoteerilistes-filosoofilistest teemadest kõrvale, muutus selgelt poliitilisemaks ja avaldas kaasajale teravat kriitikat. Tagasipöördumine Evola poolt kirjeldatud eelkristlike müütide ja eluseaduste traditsiooni juurde tõsteti teoses poliitiliseks nõudeks. 1934. aastal avaldas Evola oma olulise teose Rivolta contro il mondo moderno („Mäss nüüdismaailma vastu“), kus ta avardas oma kultuurilist analüüsi. Raamatu esimeses osas uuritakse traditsiooni, nagu see oli olemas muistses Egiptuses, Iraanis, arhailises Hellases, Roomas, Hiinas ja Jaapanis, teises osas püütakse leida neid kõiki ühendavat üldist lähtealust.

„Aristokraatlik pessimism“ (Alain de Benoist), mis põhiteosest kõneleb, ei teinud Evolale rõõmu. Paljud Itaalia fašismi juhtivad isikud kritiseerisid tema elitaarseid hoiakuid. Esoteeriliste jooga ja budismi uurimuste kõrval avaldas Evola 1937. aastal teose Il mistero del Graal („Graali müsteerium“), mis käsitleb graaliideed kui eelkistlikku tarkust.

Rumeenias kohtus Evola Corneliu Zelea Codreanuga. Pärast Itaalia fašistliku valituse kokkuvarisemist 1943. aastal kolis ta Viini, kus ta tegeles muuhulgas SS-Ahnenerbe ülesandel vabamüürlaste arhiivide uurimisega. Evola hindas natsionaalsotsialistliku režiimi aristokraatlikke osi, nagu näiteks SS-i. 1945. aastal viibis Evola Viinis, kus ta sai Punaarmee õhuväe rünnakus raskelt vigastada, mille tagajärjel jäid ta jalad halvatuks.

Pärast seda pöördus ta 1946. aastal tagasi Itaaliasse ja jäi olenemata valitsevast vaenulikkusest kirjanikuna tegevaks. Tema hilisem raamatut Cavalcare la Tigre („Tiigril ratsutamine“, 1961) võib pidada „Mässu“ järjeks, kuid on suunatud traditsionalisti ellujäämisele ning see leidis Itaalia parempoolsete seas positiivset vastukaja, kuna toob esile rakendatava kaasajavastase ellusuhtumise.

Evola suri Roomas 11. juunil 1974. Tema tuhk viidi sõprade poolt, kes järgisid tema viimast soovi, Alpidesse 4634 meetri kõrgusele Monte Rosa mäele ja puistati ühte jäälõhesse.

Tsitaate

„Me oleme kõnelenud ürgpõhja traditsioonist. See pole müüt, vaid see on meie tõde. Juba varajasemas eelajaloos, kus positiivne ebausk arvas (veel eilseni) eksisteerivat üht ahvilikku koopaelanikku, eksisteeris võimas ürgkultuur, mille vägev kaja kaigub meile kõiges, mida minevikul meile pakkuda on, igavese sümbolina vastu.“[1]

„Tumedaim judeokristlik voog, enese ja kogu maailma vaenlane, mis oma vihase hävitustööga igasuguse hierarhia, oma nõrkade, õiguspärasuseta, juurte- ja traditsioonitutega, oma vihaga kõige vastu, mis on jõud, adekvaatsus, tarkus ja aristokraatia, oma eksklusiivsete ja äsjapöördunute fanatismiga oli Rooma suursuguse jaoks tõeline mürk ja seega Õhtumaade allakäigu peapõhjuseks.“[2]

Kirjandus

  • Alain de Benoist. Aus rechter Sicht. 2. köide. Tübingen 1984. lk 343–354
  • Adriano Romualdi. Julius Evola, l'homme et l'oeuvre. Pariis 1985.

Välislingid

Viited

  1. Spezial-Elemente, Mitersonnenwende 1990, nr 5
  2. Spezial-Elemente, Mitersonnenwende 1990, nr 5