Metapedia is growing — and we need your help to keep it that way. Please contribute to our ongoing fundraiser.

Toeta meid!

Jüri Uluots

Allikas: Metapedia

Jüri Uluots
Prof. Uluots.jpg
Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis
Ametis21. juuni 19409. jaanuar 1945
EelmineKonstantin Päts
JärgmineAugust Rei
Isiklik teave
Sündinud13. jaanuar 1890
Kirbla vald, Läänemaa
Surnud9. jaanuar 1945
Stockholm, Rootsi
RahvusEestlane
Poliitiline parteiPõllumeestekogud
AbikaasaAnette Uluots
LapsedViia Uluots-Wiget
Jüri-Erik Uluots
Alma materPeterburi ülikool

Prof. Jüri Uluots (Eluruun.png 13. jaanuar 1890; Surmaruun.png 9. jaanuar 1945) oli Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis, kes esindas Eesti Vabariiki Teise maailmasõja ajal. Uluotsale langesid presidendi ülesanded pärast Nõukogude okupatsiooni algust 1940. aastal. Ta suutis vältida arreteerimist ja küüditamist Nõukogude võimu poolt ning oli okupeeritud Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu esindajaks. Septembris 1944 lahkus Uluots Rootsi, kus ta suri veel enne sõja lõppu.

Sisukord

Isiklik elu

Varased aastad

Jüri Uluots sündis 13. jaanuaril 1890 Kirbla vallas Uluste külas Jaanse talus, Jaan ja Mari Uluotsa peres. Tema isa Jaan oli taluomanik ning pikemat aega ka vallavanema ametis.

Jüri Uluots õppis Kirbla valla Vanamõisa vallakoolis 1899–1902, seejärel Karuse kihelkonnakoolis 1902–1904 ning Pärnu linnakoolis 1904–1907, kus oli tegev koolidevahelises nn. parlamendis koos Hugo Kuusneri, Jüri Vilmsi ja teistega.

Pärast seda Pärnu poeglaste gümnaasiumis õppimise ajal tundis Uluots elavamat huvi poliitika ja rahvusluse vastu ning aastatel 1907–1910 osales ta põrandaaluse rahvusliku ringi „Taim” tegevuses näiteks koos Johannes Semperi, Johannes Vares-Barbaruse, Theodor Käärikuga.

Pärast seda suundus Uluots 1910. aastal Peterburi ülikooli, kus ta 1916. aastal lõpetas õigusteaduskonna I järgu diplomiga kaitstes diplomitöö teemal „Право добывания нефти в Россий”.

Järgmised kaks aastat pärast diplomitöö kaitsmist veetis Uluots Peterburi ülikooli õigusteaduskonna stipendiaadina professoriks ettevalmistamiseks eraõiguse õppetooli juures ning kaitses seal ka stipendiaaditöö teemal „Право на ископаемые (недра земли) по римскому праву”.

Õpingute ajal andis ta ka eratunde Peterburis ja Pärnus. Peterburis õppides oli Uluots Eesti Üliõpilaste Abiandmise Seltsi liige kuni aastani 1913. Esimesse maailmasõtta minekust Vene armee koosseisus pääses ta nõrga nägemise tõttu. Ta oli ka korporatsiooni „Rotalia“ üks asutajaid ning selle liige alates 1913. aastast. Hiljem, 1926–1939 oli Uluots „Rotalia“ vilistlaskogu esimees.

Uluots lahkus Peterburist 22. jaanuaril 1918 ning järgmisel päeval Tallinnasse jõudes asus ta end vanemate juures varjama. Pärast Eesti riigivõimu kindlustamist asus Uluots tööle Tallinna-Haapsalu ringkonna 1. jaoskonna rahukohtuniku, kohtu-uurija ja sõjakohtu-uurijana Haapsalus, kus ta töötas 7. aprillini 1919.

Samal ajal oli ta ka tegev Läänemaa „Ühistöös” ja aitas Vabadussõja alguses organiseerida tagalat. 7. aprillist 1. juunini 1919 oli ta komandeeritud kohtuministeeriumi juurde nõunikuks. Pärast seda 1919. aasta sügisest 1920. aasta kevadeni töötas ta ajalehe Kaja esimese vastutava toimetajana.

Ta oli korp! Sakala liige.

1932 Szegedi Ülikooli õigusteaduse audoktor, 1932 Akadeemilise Õigusteaduse Ühingu auliige.

Abielu ja perekond

Uluots naise ja lastega

Jüri Uluots abiellus 12. juunil 1926 Anette Tobberiga (Eluruun.png 26. juuni 1901; Surmaruun.png 9. juuni 1995). Neil oli kaks last, tütar Viia (Eluruun.png 9. aprill 1927; Surmaruun.png 4. märts 1987) ja poeg Jüri Erik (Eluruun.png 19. september 1930; Surmaruun.png 1. juuni 2006).

Pärast Uluotsa surma abiellus Anette 1949. aastal teist korda, major Folke Wernstedtiga.

Tegevus juristina

Aastatel 1922–1924 oli Uluots Riigikohtu tsiviilosakonna prokuröri abi. Märtsist 1937 1938. aastani oli ta ajalehe „Postimees“ peatoimetaja ning viis läbi ajalehe ümberkorraldamist.

Pärast Eestisse naasmist tegutses Uluots Tartu Ülikooli juures erinevatel ametikohtadel alates 31. detsembrist 1919 kuni 1944. aastani. Erandiks oli vaid peaministriks oleku aeg.

Uluots oli sel ajal näiteks Rooma õiguse dotsent, Eestimaa õiguse ajaloo professori kohuse täitja, erakorraline professor, korraline professor lugedes õigusteaduskonnas õiguse üldõpetust, Rooma õiguse ajalugu, Eestimaa õiguse ajalugu jm. ning põllumajandusteaduskonnas õiguse üldkursust, agraarajalugu ja agraarõigust.

Rooma õiguse dotsendiks määrati Uluots juba 30-aastaselt.

Samuti töötas ta erinevatel ametikohtadel õigusteaduskonnas. Uluots oli mitmel korral lektoriks ka Kõrgemas Sõjakoolis.

1920–1924 Tartu Ülikooli rooma õiguse dotsent, 1924–1925 Eestimaa õiguse ajaloo professori kohusetäitja, 1925-1927 erakorraline, 1927–1940 ja 1942–1944 korraline professor. 1921–1924 õigusteaduskonna sekretär, 1924–1931 dekaan, 1931–1934 ülikooli prorektor.

Alates 1938. aastast Eesti Teaduste Akadeemia liige.

Aastatel 1924–1944 oli ta Tartu Ülikooli Eestimaa õiguse ajaloo professor ja õppeprorektor.

1922–1924 Riigikohtu tsiviilosakonna abiprokurör.

1922–1925 Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku konsistooriumi ilmalik asepresident, 1926–1929 vaimuliku ülemkohtu liige. 1928–1940 Eesti-Saksa vahekohtu liige.

1924–1932 Akadeemilise Õigusteaduse Ühingu, 1930–1934 Tartu Ülikooli koguduse juhatuse ja nõukogu, Rahvusvahelise Parlamentide Uniooni Eesti grupi jt esimees, 1928–1940 Arhiivinõukogu, 1935–1940 Kultuurkapitali nõukogu, 1937–1940 Eesti-Soome Ühingu juhatuse, samuti Haridusliidu nõukogu, Vabadussõja Ajaloo Komitee juhatuse jm liige.

Osales Eesti seaduste koostamisel, töid Eesti õigusajaloo alalt.

Poliitilise tegevuse algus

Asutava Kogu liige

Uluots valiti 29-aastaselt Asutava Kogu liikmeks. Ta kuulus Eesti Maarahva Liidu rühma 23. aprillist 1919 1920. aastani.

Uluots kuulus Eesti Maarahva Liidu esimesse keskjuhatusse 1919. aastal. Ta oli Asutava Kogu ajal tegev Põllumeestekogude ülesehitamisel, samal ajal kirjutas ta ka artikleid ajalehes Kaja, nii anonüümselt kui pseudonüümide all.

Esimese põhiseaduse väljatöötaja Maapäeva juhatuse, vanematekogu ja Ajutise Valitsuse ühisnõupidamise otsusel valmistati ette seaduseelnõu ettepanek vabariigi valitsemise korra kohta – Uluots tegutses nimetatud komisjoni liikmena 1919. aasta kevadel.

Komisjon koostas Asutava Kogu kokkuastumiseks 23. aprillil 1919 Eesti Vabariigi ajutise põhiseaduse kava, mis muudatuste ja täiendustega võeti Asutava Kogu poolt samal aastal vastu “Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra” seaduse nime all ning see oli Eesti Vabariigi poliitilise korra aluseks Asutava Kogu ajal.

Sama põhiseaduskomisjoni ülesandel koostas Uluots 1919. aasta sügissuvel Eesti Vabariigi põhiseaduse eelnõu, mis oli aluseks Eesti Vabariigi põhiseadusele ning moodustab muudatuste ja täiendustega 1920. a. põhiseaduse sissejuhatuse ja peatükid I–V ja X.

Riigikogu liige

Uluots oli ka I, II ja IV Riigikogu liige Põllumeestekogude ridades 1920–1926 ja 1929–1932, kuid II koosseisus loobus ta enne tähtaja lõppu oma saadikuvolitustest.

Ta oli ka Rahvuskogu I koja liige Tartumaa valimisringkonnast detsembris 1936, ning selle I koja esimees kogu tegevuse vältel 18. veebruarist 1937 kuni augustini 1937. Ühtlasi oli ta ka üldaruandja 1938. aasta põhiseaduse kohta.

Uluots koostas 1922. aasta alguses Asundusseaduse eelnõu esimese osa: Riiklikust maatagavarast lahutatavate maakohtade põlisest tarvitamisest, mis esitati Põllumeestekogude rühma poolt Riigikogule ning mida kasutati alusena 1925. aasta seadusele riigimaade põliseks tarvitamiseks ja omanduseks andmise kohta.

Uluots koostas 1923. aastal EELK konsistooriumi ülesandel pikema seletuskirja „Eesti Ev.-lut. piiskop ja Tallinna Toomkirik”. Alates 1927. aastast oli ta kohtuministeeriumi juures tsiviilseadustiku koostamise komisjoni ja tsiviilkohtupidamise seaduse eelnõu väljatöötamise komisjoni liige, samuti koostas ta seletuskirja tsiviilseadustiku eelnõule.

1926. aastal koostas Uluots Põllumeestekogude poliitilise programmi, mis võeti samal aastal vastu erakonna IV kongressil.[1] Uluots oli Isamaaliidu keskjuhatuse esimees alates oktoobrist 1937, Isamaaliidu Tartumaa komitee esimees alates 1937. aastast.

Eesti maareformiga võõrandatud maade endiste omanike petitsiooni puhul koostas ta Rahvasteliidu nõukogule välisministeeriumi ülesandel „Eesti Vabariigi valitsuse märkused” ja käis ka hiljem, 1926. ja 1927. aastal Genfis ja Pariisis täiendavad seletusi andmas. Petitsioon jäi tagajärjeta.[2]

Uluots oli Tartu Ülikooli õigusteaduskonna esindajana mitmel juhul eksperdiks, näiteks Riigikogule II 1927 tasumaksmise seaduse rahvahääletusele panemise osas ja kohtuministeeriumile sügisel 1927 Šveitsi tsiviilseadustiku retsipeerimise kohta Eestis.

Arhiivinõukogu liikmena võttis Uluots aastatel 1928–1940 osa arhiiviseaduse koostamisest. Ta käis muu hulgas koos Riigi Keskarhiivi juhataja Otu Liiviga 1936. aastal Leningradis ja Moskvas tutvumas Nõukogude Liidu arhiivindusega, Eesti kohta käiva arhiivimaterjaliga ja arhiivide kasutamisvõimalustega teaduslikuks otstarbeks.

Uluots oli Eesti-Saksa vahekohtu liige 1928–1940.

Koos August Jürima ja Kaarel Eenpaluga kuulus Uluots Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinde keskjuhatusse, olles seal esimehe asetäitja jaanuarist 1938.

Uluots valiti I Riigivolikogu liikmeks Rahvarinde kandidaadina veebruaris 1938 (51. ringkond Tartumaalt).

Riigivolikogu esimees, 1938–1939

Uluots oli Riigivolikogu esimees aprillist 1938 12. oktoobrini 1939.

Ta võttis koos Karl Selteri ja Ants Piibuga osa Eesti ja Nõukogude Liidu vastastikuse abistamise pakti sõlmimisest 28. septembril 1939 Moskvas.

Peaminister, 1939–1940

Johan Laidoner, Konstantin Päts ja Jüri Uluots Vabariigi aastapäeva paraadil 1940. aastal.

Eesti otsustas NSV Liiduga sõlmitud lepinguid täita, hoidumaks andmast vähimatki ettekäänet Eesti okupeerimiseks. Kaarel Eenpalu valitsus lahkus ametist ning 12. oktoobril 1939 kinnitas Riigikogu ametisse uue valitsuse, kuhu kutsuti ka mitmeid opositsiooni esindajaid. Uluots sai peaministriks.[3]

Pärast Eenpalu sooviavaldust eelmise valitsuse ametist vabastamiseks tegi president Päts Uluotsale ettepaneku uue valitsuse kujundamiseks. Uluots võttis ettepaneku vastu ning püüdis uut valitsust luua võimalikult laial alusel. Valitsus vannutati ametisse 12. oktoobril kell 12:55.[4]

Riigipea, 1940–1945

21. juunil 1940 langesid talle Vabariigi Presidendi ülesanded. Ainsana oma valitsuse koosseisust suutis ta vältida arreteerimist, varjates end kogu okupatsiooni aja. Küüditatavate nimekirjas olid tema ise, tema abikaasa ja lapsed.

Pärast Saksa okupatsiooni algust esitas Uluots 29. augustil 1941 Tartu välikomandandile memorandumi Eesti seisundi kohta. Ta püüdis 1941. aasta juulis ametisse nimetada uut Vabariigi Valitsust, mis ebaõnnestus, kuna Saksamaa ei tunnustanud Eesti iseseisvust.

Saksa okupatsiooni ajal toimis ta Eesti Vabariigi presidendina peaministri ülesandeis, lähemaiks kaastöölisteks olid talle Karl Soonpää, Nikolai Kaasik, Juhan Vasar, Edgar Kant jt.

1944. aastal kutsus Uluots Eesti kodanikke üles astuma relvastatud võitlusse Nõukogude okupatsiooni vastu. 20. aprillil 1944 kutsus ta kokku Vabariigi Presidendi Asetäitja Valimiskogu.

Teise Vabadussõja ajal kirjutas ta oma poliitiliseks testamendiks kujunenud töö „Eesti ja Vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast.“

18. septembril 1944, olles maovähki suremas, nimetas Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse.

Surm

Ööl vastu 20. septembrit lahkus ta Rocca al Marest mootorpurjekal „Atlantic” koos perega Rootsi. Kuna tema tervis oli halvenenud, paigutati Uluots Stockholmis haiglasse, kus ta suri maovähi tagajärjel 9. jaanuaril 1945.

Surivoodil jäid tema viimasteks sõnadeks: „Läbi raskeimate raskuste saavutame uuesti oma isamaa.“[5]

Jüri Uluots maeti 27. märtsil 1945 Stockholmi Metsakalmistule.

13. mail 2008 saabus Jüri Uluotsa ja tema pere põrm Rootsist Eestisse, kus see 31. augustil maeti Kirbla kalmistule.

Mälestustahvel tema majal Tartus Õpetaja tänaval avati jaanuaris 1990.

Jüri Uluotsa valitsus (12. oktoober 1939 – 18. september 1944)

Järgmine seaduslik Vabariigi Valitsus astus ametisse 18. septembril 1944 ja selleks ajaks olid elus veel Jüri Uluots ise ja haridusminister Paul Kogerman.

21. aprillil 1944 nimetati Alfred Maurer ja Otto Tief Peaministri asetäitjateks ja ministriteks, lähemad andmed puuudvad.

Tsitaate

Peame, niipalju kui jõuame, igasugusele võõrale kultuurile vastu panema, sest ainult omakultuuri kaudu oleme vaimselt iseseisvad.

Vaata ka

Viited ja bibliograafia

Viited

  1. Eesti põllumeeste poliitika. Tallinn 1926.
  2. Vastuseletus lühendatult Rahvasteliidu väljaandes: Protection des minoritiés en Estonie. Réforme agraire. Genéve 1927.
  3. Eesti iseseisvus ja selle häving. Tallinn 2000. Lk. 108-109.
  4. Postimees, 13.10.1939, nr. 276, lk. 2.
  5. Eesti põllumeeste poliitika: ülevaade Eesti põllumeeste liikumisest 1917–1955. Koost. Osvald Viirsoo. Lund 1956.

Teoseid

  • Eestimaa õiguse ajalugu. Tartu 1935.
  • Grundzüge der Agrargeschichte Estlands. Tartu 1935.
  • Eestlaste lepingud võõrastega XIII sajandil. Rooma 1975.
  • Seaduse sünd: Eesti õiguse lugu. Tartu 2004. ISBN 9985771265.

Kirjandus

Välislingid

Välja otsitud andmebaasist "http://et.metapedia.org/wiki/J%C3%BCri_Uluots"
Personaalsed tööriistad