Metapedia is growing — and we need your help to keep it that way. Please contribute to our ongoing fundraiser.

Toeta meid!

Hermann Salza

Allikas: Metapedia

Parun Hermann Aleksander Eduard Salza (vene: Герман Эдуардович Зальца) (16. aprill 1885 Haapsalu23. jaanuar 1946 Butõrka vangla, Moskva) oli Eesti sõjaväelane, üks kahest sõjaväelasest, kes ennesõjaaegse Eesti Vabariigi ajal (1918–1940) said kontradmirali auastme (teine oli Johan Pitka).

Sisukord

Teenistuskäik Vene armees

5. mail 1903. aastal asus Salza õppima Mereväe kadettide korpusesse Peterburis, lõpetas selle 1. mail 1906 veltveebli auastmes. Silmapaistvate tulemustega eksamitel määrati talle admiral Nahhimovi preemia. Teenis paljudel Venemaa laevadel (Bogatõr, Slava, kurikuulus Aurora, Bobr, Okean jne). 1907. aasta aprillis ülendati H. Salza mitšmaniks (nooremleitnant). 1917. aasta jaanuaris määrati H. Salza lahingulaevale Petropavlovski, sellel laeval teenis Salza I maailmasõja lõpuni ja elas üle mõlemad revolutsioonid. Petropavlovskil oli Salza tõusnud laeva abikomandöriks ja alates 16. detsembrist 1917 oli ta juba laeva komandör. Enda viimasel teenistuslaeval ülendati ta II järgu kapteniks (kaptenleitnant) vanusega 28. juuni 1917. See jäi H. Salza viimaseks auastmeks Vene mereväes. 1918. aastal võttis H. Salza osa ka kuulsast "Balti laevastiku Jääretkest", kus tal tuli juhtida oma laev Petropavlovski Helsingist Kroonlinna.

Kuna Venemaal tulid võimule enamlased, vabastati Salza teenistusest. Tal isegi vedas, kuna enamus baltisakslastest, kes olid Vene sõjaväes lasti maha.

Eesti Vabadussõjas ja Eesti Vabariigis tegutsemine

Kui algas Eesti Vabadussõda (1918–1920) astus Salza esialgu Kaitseliitu. 3.–27. jaanuaril teenis Salza miiniristlejal Lennuk nooremtüürimehena. Lennuki peal tegi Salza kaasa Tsitre, Kunda, Loksa jm dessantides. 29. jaanuarist määras Eesti Merejõudude juhataja Salza Eesti merejõudude staabi ülemaks. 18. juulil astus Loodearmeesse, kus ta oli kuni selle lagunemiseni. Vabadussõjas osaledes autasustati teda Vabadusristi I liigi 3. järguga.

Kui Vabadussõda oli võidetud, asus Salza uuesti Eesti Merejõudude staabi ülemaks. Merejõudude Staabi ülem oli Salza 1920–1925, sellel ametikohal tõusis ta mereväekapteniks (1922). Kuigi juba 1923. aastast peale täitis H. Salza lühiajaliselt Merejõudude juhataja kohuseid, kuna Johannes Hermi (Merejõudude juhataja 1919–1925) tervis halvenes kiiresti.

1925. aasta märtsis sai Salza Eesti Merejõudude juhatajaks ja 1928. aastal ülendati ta kontradmiraliks. Merejõudude juhataja oli ta 1925–1932. Juhataja kohalt lahkus H. Salza enda soovil, tuues põhjenduseks nõrga tervise.

H. Salza pidas samuti Kõrgemas Sõjakoolis meresõja ja mereasjanduse loenguid. 1925. aastaks oli ta dotsent merenduse alal. Tema koostas ka esimese Eesti mereväe ohvitseride käsiraamatu. Avaldas uurimusi ja kirjutas artikleid meresõjandusest (Meresõjakunsti ajalugu I ja II, Dardanellide operatsioon). H. Salzat on nimetatud üheks kõige andekamaks ohvitseriks, kes on kunagi olnud Eesti Vabariigi Merejõududes. Ta sai hästi läbi kõigi sõjaväelastega ja oli tuntud seltskonnategelane.

1939. aastal lahkus H. Salza Eestist Saksamaale. Saksamaal omistati talle samuti kontradmirali auaste, aga teenistusse ta Kriegsmarinesse ei läinud. Kui II maailmasõda hakkas lõppema, jäi H. Salza punaarmee okupeeritud alale, sest ta ei tahtnud oma haiget ema maha jätta. Ta vahistati 1945. aasta aprillis ja viidi N. Liitu, kus ta ka suri 1946. aastal.

Tunnustused

Välislingid

Välja otsitud andmebaasist "http://et.metapedia.org/wiki/Hermann_Salza"
Personaalsed tööriistad