Henriku Liivimaa kroonika
Henriku Liivimaa kroonika (ladina keeles Heinrici chronicon Livoniae) on aastail 1184–1227 Liivimaal toimunud sündmusi kirjeldav misjonikroonika, mis käsitleb eelkõige Liivimaa ristisõda. Kroonika on kirjutatud ladina keeles ilmselt ajavahemikus 1224–1227.
Kroonika jaguneb neljaks raamatuks ja kolmekümneks peatükiks.
- Esimene raamat „Liivimaast“ räägib 1184–1196 toimunud sündmustest: piiskop Meinhardi saabumisest Liivimaale ja liivlaste ristimisest.
- Teine raamat „Piiskop Bertoldist“ räägib 1196–1198 toimunust: piiskop Bertoldi saabumisest ja tema hukkumisest lahingus liivlastega hilisema Riia linna lähedal.
- Kolmas raamat „Piiskop Albertist“ räägib 1198–1208 toimunust: piiskop Alberti saabumisest, ristisõdijate Mõõgavendade ordu loomisest ja sõjast liivlaste, leedulaste, seelide ning Polotski vürstiriigiga.
- Neljas raamat „Eestimaast“, mis hõlmab ¾ kroonika kogumahust, räägib sündmustest perioodil 1208–1226: sõjakäikudest Eestisse, võitlusest kurelaste, semgalite, leedulaste ning Pihkva ja Novgorodi vürstidega.
Henriku kroonika originaaltekst ei ole säilinud. Vanim ärakiri on 14. sajandi algusest pärinev Codex Zamoscianus Warsawiensis, mida peetakse ka kõige originaalilähedasemaks ümberkirjutuseks. Kokku on säilinud 16 ärakirja 14.–18. sajandist, millest 5 on iseseisvad (ei ole teiste teadaolevate ärakirjade koopiad). Kõik säilinud ärakirjad lähtuvad mingist 13. sajandil kirjutatud arhetüübist, mis ei ole samuti originaal ja sisaldab vigu, mis ei pärine autorilt.
Autor
Kroonika autoriks peetakse tekstis korduvalt esinevat Läti Henrikut (Henricus de Lettis). Henrik sündis arvatavasti 1187.–1188. aasta paiku Põhja-Saksamaal Magdeburgi lähedal, saabus Liivimaale umbes 1205. aastal ja pühitseti vaimulikuks 1208. aastal. Pärast pühitsemist määrati Henrik Ümera latgalite preestriks Rubenesse. Suur osa tema elust kulus sõjas eestlaste vastu, millest ta võttis osa alates Otepää ründamisest 1208. aastal.
