Eesti ajalugu
Eesti ajalugu on Eestis elanud inimeste ajalugu alates Eesti esmakordsest asustamisest kiviajal tänapäevani. Teadaolev inimasustus Eestis on umbes 10 000–12 000 aastat vana.
Sisukord
Esiajalugu
Vanimad teadaolevad arheoloogilised leiud Eestist on umbes 12 000 aastat vanad ja kuuluvad Kunda kultuuri. Seetõttu arvatakse, et eestlased on Euroopa vanimate paikselt elanud rahvuste hulgas.
Umbes 700 eKr tabas Saaremaad hiidmeteoriit, mis tekitas Kaali kraatrid. Sellest katastroofist jäi jälg ka Eesti mütoloogiasse.
Muinas-Eesti
.jpg)
Perioodi 9. sajandist ristisõdadeni nimetatakse viikingiajaks. Eestlased võitlesid algselt eelkõige rootslastega, kuid Vene ekspansionismi tõttu Novgorodi piirkonnas muutusid eestlaste põhivaenlasteks 10.–11. sajandil venelased.
Umbes 1030. aastal korraldasid venelased Eestisse esimese enam-vähem kindla planeeritud vallutusretke, kui Jaroslav Tark vallutas muinaseestlaste Tartu linnuse ja rajas sinna Jurjevi linnuse (mainitud Jurjev võib olla ka tänapäeva Bila Tserkva Ukrainas, mis on asutatud umbes samal ajal). Samal ajal rünnati mere poolt ka Tallinna, kuid eestlased suutsid Raudvärava lahingus venelased tagasi lüüa. 1054. aastal toimus uus vallutusretk, mille käigus vürst Izjaslav I vallutas Kedepivi, tõenäoliselt Keava. 1061. aasta paiku vallutasid eestlased seni kaotatud alad tagasi.
Pärast seda on 12. sajandist teada mitmeid Novgorodi sõjajõudude retki Eestisse, eriti Ugandi muinasmaakonda. Mitmel korral vallutasid ja põletasid nad nii Tartu kui ka Otepää linnuseid. Eestlased tegid ka edukaid vasturetki ning rüüstasid Pihkvamaad.
Eestlased olid väga arenenud merenduses. Skandinaavia saagad pajatavad eestlaste kontaktidest viikingitega Rootsist, Taanist, Norrast ja isegi Islandilt. Erinevalt Lääne-Euroopast ei suutnud Skandinaavia viikingid Eestis kanda kinnitada. Rootsi kuninga Ingvari sõjavägi sai Eestis lüüa ja ta ise tapeti. Saarlased sõitsid oma laevastikuga Peipsile ning Pihkva lähedal purustati vürst Izjaslavi Novgorodi maakaitsevägi. Suure ulatuse saavutas eestlaste merendus viikingiaja lõpul. 1187. aastal Rootsi tollase pealinna Sigtuna maha põletanud piraadid olid tõenäoliselt eestlased või kurelased.
Muinas-Eesti koosnes mõnekümnest enam või vähem iseseisvast maakonnast ja kihelkonnast. Peaaegu Eesti mandri keskel, Raikkülas käisid kohalikud vanemad kord aastas nõu pidamas. Neid kogunemisi, keräjäisid, võib pidada maakondade liidu otsuseid tegevaks organiks.
1208–1227 toimunud ristisõja tulemusena ristiusustati eestlased.
Keskaeg
Keskajal kuulus enamik Eestist Vana-Liivimaa koosseisu. 1238. aastal, pärast Stensby lepingut, oli Eesti jagatud nelja valitseja vahel: Põhja-Eestit ehk Eestimaa hertsogiriiki valitses Taani kuningas, Lääne-Eestit Saare-Lääne piiskop, Lõuna-Eestit Tartu piiskop, kes oli oma valduste lääneosa läänistanud Liivi ordule, kellele kuulus ka Järvamaa.
Kiriklikult kuulus enamik Eestist Riia peapiiskopkonda. Põhja-Eesti kuulus aga kuni 16. sajandi keskpaigani Lundi peapiiskopkonda. Seal oli ametis ka Tallinna piiskop, kellel puudus ilmalik võim.
1346. aastal müüs Taani pärast pikki läbirääkimisi, mida kiirendas oluliselt Jüriöö ülestõus, Põhja-Eesti Teutooni ordule, kes järgmisel aastal andis need valitseda oma Liivimaa harule. Lõplikult omandas Liivi ordu selle küll alles 1525. aastal, kuid ka kuni selle ajani teostas reaalset valitsusvõimu seal Liivi ordumeister.
Alates 1470. aastatest tihenesid Liivimaa konfliktid Moskva suurvürstiriigiga. Aastatel 1480–1481 peetud Liivimaa-Pihkva sõda lõppes Liivimaale sisuliselt lüüasaamisega, 1501.–1503. aasta sõda päädis viigiga.
Varauusaeg
Pärast 1557. aasta lõpul toimunud nurjunud rahuläbirääkimisi Vene tsaari Ivan IV ja Vana-Liivimaa saadikute vahel tungisid Vene väed endise Kaasani khaani Šig-Alei juhtimisel 1558. aasta jaanuaris Eestisse ja algas Liivi sõda. 1582. aastal olid venelased Jam Zapolski vaherahu kohaselt sunnitud loovutama oma senised Läti ja Lõuna-Eesti valdused Leedule, 1583. aastal sõlmitud Pljussa vaherahuga läks kogu Põhja-Eesti aga Rootsile.
Nii jagunesid Eesti alad Rootsi (Eestimaa hertsogkond), Leedu (Üleväina-Liivimaa) ja Taani (Saaremaa) valdusteks. Ajapikku allutas Rootsi endale ka Leedu ja Taani valdused Eestis. Samas ei kuulunud Eesti- ega Liivimaa Leedu ega Rootsi koosseisu, vaid jäid iseseisvateks, Leedu ja Rootsiga personaalunioonis olevateks hertsogiriikideks.
Rootsi ajal edenes oluliselt hariduselu. Kuningas Gustav II Adolfi ajal rajati Eestisse Tartu Ülikool ning mitu gümnaasiumi. Sajandi lõpus tegutses talurahva harimise alal edukalt Bengt Gottfried Forselius. Samal ajal halvenes talupoegade olukord, kui aadlikud suutsid 17. sajandil läbi suruda sunnismaisuse.
1700. aasta sügisel ründasid Peeter I juhitud Vene väed Narvat ja asusid seda piirama. Sellega algas Põhjasõda. Rootsi kuningas Karl XII kiirustas oma peavägedega Eestisse ning lõi venelasi Narva lahingus. Kuigi Rootsi vägede üheks lahinguplaaniks oli ka sõja jätkamine Venemaa vastu, otsustas Karl siiski liikuda lõunasse, August II Tugeva vägede vastu ning lahkus Eestist 1701. aasta alguses. Eesti idapiiril puhkesid seejärel lahingud pealetungivate Vene vägedega, mis alates 1702. aastast hakkasid savutama ka edu. 1704. aastal vallutasid venelased Tartu ja Narva, millega Eesti idapoolne osa läks nende kontrolli alla. Seejärel tuli sõjapidamisse Läänemere idakaldal pikem paus, kuni rootslased Poltaava lahingus lüüa said. Enne seda, 1708. aastal, oli Rootsi rünnakuid kartev Peeter I lasknud Narva ja Tartu linnad hävitada. 1709–1710 vallutasid Vene väed Eestimaa ja Liivimaa. Kõige viimasena alistus neile Tallinn. Venelased andsid alistumislepingutes rüütelkondadele ja raadidele privileege, mille alusel Eestimaa ja Liivimaa jäid iseseisvateks hertsogiriikideks. 1721. aastal sõlmitud Uusikaupunki rahuga kapitulatsioonid kinnitati.
Vene võimu all
Alates 1710. aastast oli kogu praegune Eesti ala ühendatud Vene keisri võimu alla. Varsti pärast Uusikaupunki rahu taastati senine halduskorraldus, millega Põhja-Eesti kuulus Eestimaa ja Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga Liivimaa kubermangu. Venelased olid maad rängalt laastanud, nii et Eesti võis olla kaotanud kuni kolmveerandi oma elanikkonnast. Sõjajärgsetel aastatel algas siiski peagi taastumine, mis jõudis lõpule 18. sajandi keskpaigaks.
1840. aastal keelati Eestimaad ja Liivimaad hertsogiriigiks nimetada, 1889. aastal kaotati lõplikult senised linnaomavalitsused (raed ja foogtikohtud). Siiski jäid kohalike seisulike omavalitsustena püsima Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa rüütelkond. Vene keisrid nimetasid end Eestimaa ja Liivimaa hertsogiteks kuni 1917. aastani.
19. sajandil algas eesti rahvusluse tugev areng. Sajandi teist poolt iseloomustab paljuski senise agraarühiskonna ümberkujunemine koos industrialiseerimise ja linnastumisega. 1860ndatel alanud massilise talude päriseksostmise ajal kerkisid talude hinnad aga valitseva maapuuduse ja ostusoovide suure hulga tõttu mitu korda kõrgemaks kui Venemaal. See hoogustas ka sinna väljarändamist. Eestisse jäänud talupojad ostsid oma põliskohad enamasti välja pikaajalise pangakrediidiga, mis tasuti lina- ja kartulikasvatusest saadud tuludest. Lina hinda tõstis Ameerika Ühendriikide kodusõja tõttu vähenenud puuvilla sissevedu Euroopasse. 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermangus) talupoegade omanduses üle 80%, Põhja-Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast. Taluperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem osa.
Iseseisev Eesti
1914. aastal puhkenud Esimesse maailmasõtta mobiliseeriti umbes 100 000 eestlast. Pärast 1917. aasta Märtsirevolutsiooni sai võimalikuks Eesti rahvusväeosade moodustamine. 23. veebruaril 1918 Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas kuulutas Eestimaa Päästekomitee välja iseseisvusmanifesti. Praegu tähistatakse iga aasta 24. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäeva.
Ajutiselt oli Eesti 1918. aastal okupeeritud Saksa vägede poolt. Rüütelkonnad püüdsid luua Balti hertsogiriiki, kuid see nurjus Saksamaa kaotuse tõttu Esimeses maailmasõjas. Seejärel ründasid Eestit Venemaa väed ja algas Eesti Vabadussõda. Bolševikud lootsid maailmarevolutsiooni kohesele puhkemisele.
Pärast Punaarmee kaotusi 1919. aastal Narva, Paju ja Krivasoo lahingutes tunnustas Venemaa Tartu rahuga 2. veebruaril 1920 Eesti iseseisvust, ühtlasi määrati kindlaks Eesti ja Venemaa piir. Peagi tunnustasid Eestit kui iseseisvat riiki kõik tolleaegsed maailma riigid.
Senine suurpõllumajandus likvideeriti 1919. aasta maareformiga. Riik asutas arvukalt väikepõllupidamisi. Eestile mittevajalikud suurtööstusettevõtted suleti. 1930. aastaiks muutusid Eesti tähtsaimaks väljaveokaubaks põllumajandussaadused, nagu peekon, piimasaadused, munad, riigi poolt soodustati põlevkivi ja selle saaduste, sealhulgas bensiini tootmist ja eksporti.
1920. aastal Asutava Kogu poolt vastuvõetud põhiseaduse alusel oli Eesti ilma riigipeata ja Riigikogust (tegelikult erakondade juhtidest) sõltuva valitsusega riik. See põhjustas poliitilise ebastabiilsuse ja sagedased valitsuskriisid. Suurimaks ohuks iseseisvusele olid Nõukogude Liidu poolt toetatud kommunistid, kes püüdsid 1924. aastal korraldada riigipööret. Tallinnas, Nõmmel, laiarööpmelistel raudteedel ja piiri ääres kehtis pidevalt kaitseseisukord, mille kehtivust laiendati korduvalt kogu riigi maa-alale.
1930. aastate algul tekkis vabadussõjalaste liikumine, mis suleti 1933. ja teist korda, pärast uue, presidentaalse põhiseaduse jõustumist 1934. aastal. 1938. aastal jõustus kolmas põhiseadus, mille tunnusteks oli presidentaalsus, kahekojaline rahvaesindus ja stabiliseerivate omavalitsuste võrgustik.
Teine maailmasõda
Teise maailmasõja algul 1939 jäi Eesti erapooletuks. Sama aasta 28. septembril sõlmiti Nõukogude Liiduga, kuna viimane oli ähvardanud keeldumise korral jõu kasutamisega, vastastikune abistamise leping, mis tõi Nõukogude väed Eestisse. 17. juunil 1940 okupeerisid Nõukogude väed Eesti. Seejärel kuulutasid kommunistid Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks.
Järgnes Eesti riikluse kavakindel hävitamine. Toimusid massilised arreteerimised, eraettevõtted riigistati, enamik kodanikuühendusi ja seltse suleti, väljapaistvaid kultuuri- ja riigitegelasi hakati taga kiusama. 14. juunil 1941 viidi läbi esimene massküüditamine Siberisse, mis puudutas kogu Eesti Vabariigi poliitika-, majandus- ja kultuurieliiti.
See kõik suurendas eestlaste meelepaha Nõukogude võimu vastu. Kui 22. juunil 1941 puhkes sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, hoogustus metsavendade tegevus. Esimeste kokkupõrgetega Eesti partisanide ja Punaarmee üksuste vahel algas Suvesõda. Kui Saksa väed jõudsid Eesti aladele, võeti neid vastu kui vabastajaid, kuna valdav enamik eestlastest nägid sakslastes vabastajaid bolševistlikust hirmuvalitsusest.
Pärast Suvesõja võitu astusid paljud eestlased 1941–1944 vabatahtlikena Saksa sõjaväkke ja Relva-SS-i. Paljud neist tahtsid isiklikult bolševikele kätte maksta hukatud või Siberisse küüditatud lähedaste eest. Seda võimendas Saksa poliitika, mis toonitas, et Eesti iseseisvuse taastamine on tulevikus võimalik, kui Eesti ja eestlased annavad piisava panuse võitluses bolševismi vastu.
Pärast Nõukogude vägede uut rünnakut Narva rindel jaanuaris 1944 algas massiline eestlaste astumine Relva-SS-i. Hjalmar Mäe kuulutas välja mobilisatsiooni ning Jüri Uluots pöördus rahva poole kutsega kaitsta kodumaad, kuna oli näha, et sõjaõnn pöördub Nõukogude Liidu kasuks. Eesti Leegionist moodustati 20. Eesti diviis. Sellega algas Teine Vabadussõda.
Jaanuarist juulini peeti ägedaid lahinguid Narva rindel ja Auvere piirkonnas. Sinimägede lahingus, mis kujunes Eesti ajaloo ohvriterikkaimaks, suutsid 20. Eesti diviis, teiste Euroopa maade vabatahtlikud ja Wehrmachti väeosad Punaarmee pealetungi peatada.
Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone lühendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. Umbes 100 000 eestlast jõudsid sõjapõgenikena Rootsi ja Saksamaale. Hiljem sealt edasi USAsse, Kanadasse ja mujale emigreerununa panid nad aluse pagulaseestlaste elujõulisele kogukonnale.
18. septembril pandi Tallinnas kokku Otto Tiefi valitsus, mis ei suutnud pidurdada Punaarmee edasitungi. 1944. aasta lõpus kontrollis Punaarmee kogu Eestit.
Nõukogude okupatsioon
Mall:Põhiartikkel Taasvallutatud Eestis kehtestasid kommunistid uuesti nõukogude võimu. Siiski jätkasid paljud metsavennad võitlust metsades. Nõukogude võim võitles metsavendade vastu nende peamiste toetajate, talupoegkonna küüditamistega. Küüditamisele järgnes sundkollektiviseerimine, millega kaotati talud kui majandusüksused. Põhiliselt Tallinnasse ja Ida-Virumaale rajati suurtööstusi, mille tööjõud toodi sisse Venemaalt. Vene keel hakkas omandama järjest tähtsamat rolli. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal.
1987. aasta kevadel elavnes Eestis vastupanuliikumine, algasid fosforiidisõda ja laulev revolutsioon. 23. augustil 1989 moodustati "Balti kett". 1990. aasta alguses taastati Eesti Kaitseliit. 20. augustil 1991 tunnistas ka Ülemnõukogu oma otsusega Eesti riiklikku iseseisvust. Juunis 1992 läbi viidud rahareformiga tunnistati rubla Eestis kehtetuks ja uuesti võeti kasutusele Eesti kroon. Samal aastal võeti vastu uus põhiseadus. 1994. aastal viis Venemaa enamiku okupatsioonivägesid Eestist välja, jättes need siiski Petserimaale ja Viru Ingerisse.
Tänapäev
Põhjalikult muutis Eesti majanduskeskkonda omandireform ning Nõukogude suurpõllumajanduse ümberkujundamine talumajapidamisele tuginevaks süsteemiks. Majanduselus suurenes väikeettevõtluse ja erasektori osatähtsus ning välisinvesteeringud. Kõik need protsessid, eriti põllumajanduse ümberkorraldamine, arenesid valuliselt ning kohati tõsiste tagasilöökidega. Ühiskonnas suurenes varanduslik ebavõrdsus ning tööpuudus.
1996. aastal kuulutas president Lennart Meri välja Eesti arvutistamise ehk „tiigrihüppe“ programmi. 2003. aastal puhkenud Iraagi sõjas osalesid ka Eesti rahuvalvajate üksused.
2004. aastal võeti Eesti NATO ja Euroopa Liidu koosseisu. Samal aastal puhkes skandaal, kui võimud otsustasid Lihulast salaja teisaldada mälestusmärgi Teises maailmasõjas võidelnud eestlastele.
2005. aastal nurjus Venemaa vastuseisu tõttu Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu sõlmimine. Venemaa välisministeerium teatas, et ei pea võimalikuks algatada Eesti-Vene piirilepingute ratifitseerimist riigiduumas. Vene poolt ärritas viitamine Nõukogude okupatsioonile ja Tartu rahulepingule. Venemaa on teatanud, et võtab tagasi allkirja ning soovib algatada Eestiga uued läbirääkimised. Eesti on teatanud, et vajadust uuteks piiriläbirääkimisteks pole ning et lisaklauslid ei sisalda mingeid territoriaalseid nõudmisi.
2006. aastal valiti Eesti presidendiks Toomas Hendrik Ilves. Aprillis 2007 korraldasid Eesti venelased pronkssõduri teisaldamise tõttu tänavarahutused, pinged jõudsid riikidevahelisele tasandile. 2008. aasta alguses algas majanduskriis.
Video
Film „Eesti Vabariik 75“ (1993):
Välislingid
Audio
- Nõmme Raadio: Eestlaste saatus 1
- Nõmme Raadio: Eestlaste saatus 2
- Nõmme Raadio: Tõde Eestist, Lätist ja Leedust
- Nõmme Raadio: Hjalmar Märska sõjamälestused
- Nõmme Raadio: Alfred Käärmann - Sissitegevuse käsiraamat
- Nõmme Raadio: Estonia hukk
- Nõmme Raadio: Vana Toomas
- Nõmme Raadio: Madissoni monoloogid
- Nõmme Raadio: Jüri Liim
.jpg){kind=link}