Metapedia is growing — and we need your help to keep it that way. Please contribute to our ongoing fundraiser.

Toeta meid!

Eesti Vabadussõda

Allikas: Metapedia

Eesti Vabadussõda oli sõda, mida Eesti Vabariigi väed pidasid Eesti iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks 28. novembrist 1918 3. jaanuarini 1920 Nõukogude Venemaa vägede ja 1919. aastal Lätis Landeswehrist ja nn. Rauddiviisist koosnenud Saksa väekoondise vastu.

Vabadussõjas langes umbes 5000 Eesti sõdurit.

Sõja käik

Vabadussõda puhkes 28. novembril 1918 Punaarmee rünnakuga Narvale. Pärast esimeste kallaletungide tagasilöömist asusid Eesti ja Saksa väed Narvast lahkuma ning 29. novembril marssis Punaarmee Narva sisse. Punaarmee kiire edasitung jätkus ka pärast Narva hõivamist.

1919. aasta esimese nädala lahingutega pandi Punaarmee pealetung seisma ja anti bolševikele mitu valusat õppetundi. 7. jaanuaril algas Eesti Rahvaväe vastupealetung, mille põhijõuks olid soomusrongid. Hoogsate löökidega vabastasid soomusrongid koos Julius Kuperjanovi juhitud partisanidega Tartu. Narvast tõrjuti Punaarmee Utria dessandiga. Seejärel küll pealetung aeglustus, kuid 1. veebruaril hõivati pärast ägedat ja ohvriterohket Paju lahingut ülioluline raudteesõlm Valga. Samal päeval löödi Punaarmee välja ka Võrust ning veidi hiljem Petserist ja Aluliinast. Seega oli Eesti võõrvägedest puhastatud.

Rahvaväe edu sundis Punaarmee juhatust koondama Lõuna-Eesti piiridele senisest veelgi suuremad jõud, mis alustasid veebruari keskel uusi katseid Eesti vallutamiseks. Peamised lahingud toimusid Petseri–VastseliinaOrava ning HaanjaRõuge–Võru piirkonnas. Ligi kolm kuud kestnud rasketes heitlustes õnnestus punastel kohati saavutada ajutist edu, kuid lõpuks jäi olukorra peremeheks Rahvavägi.

Seejärel otsustas sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner sõjapurustuste vältimiseks viia lahingutegevuse Vene ja Läti territooriumile. Kavatsus viidi ellu mais 1919 mitme samaaegse operatsiooniga. Esimese löögi andis Narva alt pealetungile läinud Põhjakorpus, mis tänu Punaarmee madalale võitlusvõimele ja kohalike elanike toetusele saavutas kiiresti ulatuslikku edu, jõudes välja Petrogradi kaitseliinideni. Pealetung algas ka Kagu-Eestis, kus osa Punaarmeesse mobiliseeritud eestlastest tuli Rahvaväe poole üle. Eesti üksustel õnnestus tungida sügavale vastase rindesse, tõrjuda punased Pihkva Emajõe taha ja vallutada Pihkva. Veelgi edukamaks osutus löök lõuna suunas. Eesti ratsaväe sügav läbimurre Võru alt Väina jõeni sundis Punaarmee põgenema ja tõi kaasa bolševistliku Läti Nõukogude Vabariigi hävingu.

See viis juunis 1919 kokkupõrkele Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Otsustavas Võnnu lahingus purustasid Eesti ja Läti üksused 23. juunil Landeswehri väed. Järgnevate lahingute käigus jõudis Eesti Rahvavägi soomusrongide toetusel Riiani.

Detsembris 1919 algasid ägedad heitlused Narva pärast. Punaarmee juhatus koondas sinna 160 000 meest ja üle 200 suurtüki. Esialgu üritati linn vallutada jalaväe frontaalrünnakutega. Selle plaani ebaõnnestumise järel püüti kaitsjad tagalast ümber piirata. Vastase ülekaalule vaatamata jäi eestlaste kaitse püsima. Aasta lõpupäevil tegi Punaarmee viimase meeleheitliku pingutuse Narva vallutamiseks, paisates sinna oma viimased varud. Läbimurre ebaõnnestus ning verest tühjaks jooksnud punased polgud lõpetasid pealetungi.

Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste kaitsest läbi murda ning 1919. aasta lõpuks nõustus vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul.

Personaalsed tööriistad